ARVO UUSTALU: Kuidas Stalin rajas juudi riigi. Ilma uute paljastusteta
Tänavu Moskva kirjastustes Jauza ja Eksmo ilmunud Leonid Mletšini raamat “Stalin – Iisraeli looja. Eritoimik” toob lugeja ette suurel hulgal lähiajalugu ja dokumente, mis näitavad, et juutide riigi loomisel oli otsustav roll Venemaal.
Fakt iseenesest pole ju mingi uudis, kuid poolel tuhandel leheküljel edasiantuna taasmeenutamist vääriv. Seda enam, et käimasoleva sõja, rahvusvahelise terrorismi, naftahindade tõusu ja sõjapõgenike Euroopasse tulvamise kaudu mõjutab toonane USA ja Venemaa otsus nii kogu maailma tervikuna kui ka Eestit praegugi.
Mletsˇin kirjutab, et Iisraeli riiki ei oleks kunagi loodud, kui toonane sionistide parim sõber Stalin poleks jõuliselt selle nimel ultimaatumeid esitanud. “Iisrael ei oleks talle vaenulikus ümbruses suutnud ellu jääda, kui Stalin poleks relvade ja sõduritega iisraellasi toetanud sel ajal, kui Ameerika poliitikud olid juudi riigi loomise vastu,” kirjutab Mletšin.
Raamat püüab Venemaa välisministeeriumi siiani salastatud dokumentide toel vastata küsimustele: miks Stalin seda tegi, mis salajased huvid sidusid teda Lähis-Idaga ja miks muutus nõnda kiiresti tema suhtumine Iisraeli. Kui raamatule saab midagi ette heita, siis ühekülgset käsitlust, mis ütleb otsekoheselt, et autori ja Venemaa sõber on taas kord Iisrael.
Paljastusi raamatus siiski ei ole. Nagu ei olnud suuremaid paljastusi ka Mletsˇini 2003. aastal kirjastuselt Varrak ilmunud raamatus “KGB. Riikliku julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused”. Intrigeerivad märksõnad koos põnevate teemadega on aga ajaloolase haridusega ajakirjaniku Mletšini lennutanud Venemaa tuntumate kirjameeste hulka. Eesti keeles on kaks aastat tagasi samuti Varraku vahendusel ilmunud tema “Välisministrid. Romantikud ja küünikud”, kus püütakse väita, et Nõukogudemaa kommunistidest tipp-poliitikute hulgas oli ka normaalseid inimesi. Järjekordset juutide-araablaste sõda silmas pidades on tõenäoliselt vaid aja küsimus, millal ka “Stalin – Iisraeli looja. Eritoimik” eesti keelde jõuab.
Annetused juutidelt
Nii Venemaa kui ka Nõukogudemaa suhtumine juutidesse on olnud vastuoluline. Ühelt poolt on juute saatnud kahetsusväärsed pogrommid, teisalt on nad Venemaa tipprevolutsionääride ja kõrgete riigiametnikena seisnud maailma julmimate inimsusvastaste kuritegude taga.
Kui Ameerika toetusega Iisraeli loomiseks olid asjad selgemad – miljonid mõjukad juudid võisid valimistel anda otsustava hääle – siis Venemaa südamesõpruse tekkimine on mitmetahulisem.
Alguse sai see suurest hulgast juudi rahvusest inimestest, kes sidusid end kommunistliku parteiga ja asusid Nõukogude Venemaa repressiivaparaadi etteotsa. Kõnekas fakt on, et juba 1918. aasta juulis asutati paljudes linnades Venemaa kommunistliku partei juudi osakonnad ja oktoobris loodi partei keskkomitee juures koguni juudi kommunistide keskbüroo.
Järgmisel aastal panid Nõukogude juudid aluse Palestiina sotsialistlikule töölisparteile, mis kahe aasta pärast muundus sujuvalt kommunistlikuks. Illegaalset parteid juhtis Jossif Berger. Kahe rahva sõprus arenes veelgi, kui juudid kogusid Stalinile tolle aja kohta väga suure summa – 45 miljonit dollarit. Suuremaid ja väiksemaid rahalisi annetusi diktatuuririigile oli veelgi.
Enesestmõistetavalt tihenes vene ja juudi rahva sõprus, kui neile sigines ühine vaenlane – Saksamaa. Stalini idee oli oma huvides ära kasutada ülemaailmset juutide antifasˇistlikku liikumist.
Iisraeli riigi loomise eel pidas arvatult juudi juurtega Nõukogude Liidu alaline esindaja ÜRO-s Andrei Gromõko demagoogilise kõne, mille üks põhiargumente oli, et kuna juudi rahvas on viimase sõja ajal erakordselt palju kannatanud, siis vajab ta oma riiki. Kannatuste ja omariikluse jutt tundus eriti õõnes Veemaa rahvaste hävitamise poliitika kõrval.
Vormistas Iisraeli riigi loomise aga Nõukogude Liidu tungiv nõue, et ÜRO-s peavad hääletamisõiguse saama ka Venemaa poolt okupeeritud Ukraina ja Valgevene. Enesestmõistetavalt andsid poolthääle Venemaa varjatud okupatsiooniga riigid nagu Tsˇehhoslovakkia ja Poola. Iisraeli riigi loomise poolt hääletas 33 riiki, vastu 30. Juba järgmisel päeval algasid rahutused araablaste seas. Ülejäänu käib juba sõjaajaloo alla.
Iisraeli riigi alusdokumendiks on ÜRO peaassamblee otsus 29. novembrist 1947.
