Arvustus: Ervin Õunapuu loomevalang: filmitriptühhon ja lavastus
Autor on kutsunud kinos Artis näidatud koguteost triptühhoniks, mis on väga tabav määratlus. Kahel eri kümnendil loodud teosed „Aaria” (1997) ja „Kõrbekuu” (1999) ühinesid koos värskelt valmis saanud „Taevavõt-mega” kenasti sobivaks tervikuks. Triptühhoniks võib koguteost kutsuda just selle tõttu, et keskmine tükk, „Kõrbekuu” on kaanonitele vastavalt ruumiliselt avaram. Seal on nii uhke häärber kui ka lõputu liivakõrb. Koguteose servas asuvad „Aaria” ja „Taevavõti” on seevastu intiimsemad, neis on rohkem portreelaadset käsitlust.
Kolmes lühifilmis on sama nime kandvaid tegelasi, kuid ühist narratiivi nad ei loo. Jonas von Richthoffeni ja Olivia nimi käivad läbi „Aariast” ja „Kõrbekuust”, ent seosed on siin ilmselt metafüüsilised. Pigem on tegemist teemadega, mis liiguvad vabalt ajas ja ruumis, nagu see toimub kangelastega Õunapuu „Olivias”, mis on samuti suuremale lõuendile mahutatud.
Käiku läheb plaan B
Ka „Taevavõti” pakub ühte lugu, mis on läbi töötatud mitmel tasandil. Siin on olemas sümbolid, allegooriad, aga ka realistlikult toimiv kujundirida.
„Taevavõti” on teos, mis lausa kutsub end võrdlema palju kiidetud „Püha Tõnu kiusamisega”. Olemas on nii süžeeline kui ka temaatiline kokkulangevus. Enam-vähem samasuguse loo räägib Ervin Õunapuu ära poole tunniga. Erinevus on aga see, et siin pole olemas Tõnu, nimitegelast, kes avastab, jälgib ja vaatleb. „Taevavõtmes” on sellesse olukorda pandud publik.
Kaadris on suures plaanis ambitsioonikas Sebastian (Roman Baskin) ja usin ohver (Mattias Jürgens), mõlemad ideedest haaratud tegelased, kelles on psühholoogiline tõepära olemas, erinevalt „Püha Tõnu…” müsteeriumi tegelastest.
„Taevavõtmes” on üks kummaline tsitaat, siin on „Kelgukoerte” politseinikud Mait Malmsten ja Ivo Uukkivi uues võtmes. Erinevalt populaarsest telesarjast ei tea nad ise, mida teevad. Käiku läheb plaan B, mille taustaks on saladus, ka publiku jaoks. See on see moodsa stagnaaja tunnetus, pole teada, mis tegelikult toimub. Kusagil on keegi (filmis mängib seda salapärast meest Kaido Veer-mäe), kelle käes on taevavõti.
Näidend ja lavastus
Andres Laasik
toimetaja
Kunstis on ikka seoseid eri teoste vahel ja üks kasvab välja teisest. Arvatavasti on õige asetada samasse ritta Indrek Taalmaa kaks monoetendust, Pip Uttoni „Adolf” ja Ervin Õunapuu „Kuues maitse”.
Kuigi ühel juhul on peategelane impeeriumi kõikvõimas juht ja teisel juhul sööki valmistav kokk, on paralleelid ilmselged. Taalmaa mängib mõlemas tükis kinnis-idee küüsis olevat inimest, kes on andnud kogu oma vaimujõu mingi ühe mõtte teenistusse.
Superkokka kehastav Taalmaa loeb retsepte ja arutleb söögi üle, juhtides vaatajad enda järel hedonistlikkusse Infernosse. Toeks Ervin Õunapuu piiritu fantaasia.
Võiks ju öelda, et Õunapuu kordab siin oma vanu teemasid, kas või Estonias mängitud „Gurmaanidest” tuttavaid. Ent see kordus ei mõju väsitavalt, sest variatsioonid on värsked, ja mis veel tähtsam, selle gurmaanluse kaudu avalduval hedonismi teemal on omadus muutuda järjest tähenduslikumaks. Elu ise aktualiseerib eliidi priiskamise teema. Siia alla käivad loodusvarade lõppemine ja Euroopas ilmunud uued põlvkonnad, kes on sunnitud vähem tarbima kui isad-emad. Rääkimata vahepealsest majanduse allakäigust. Superkokk on erutav ja Taalmaa on neid teemasid käsitledes oma parimas sõiduvees.
Ent „Adolfi” ja „Kuuenda maitse” vahel on üks põhimõtteline erinevus. Pip Utton on kirjutanud monoloogi, mis on lähedal stand-up-komöödiale. Näitleja viskab oma repliike publiku sekka, mängib publikuga kokku. Õunapuu „Kuues maitse” on klassikaline monotükk, kus pealtvaatajate osa on piiratum. Peategelane suhtleb arvutikaamera kaudu kõrvaltuppa aheldatud vangiga. Kellegi Pascaliga, kes peaks suure köögikunsti tundjana andma kriitilise hinnangu peagi algavale orgiale. Ehk siis olemas on dramaatiline konks, mis teeb tüki ja selle teemad tublisti teravamaks. Aegamisi koorub välja, et lisaks priiskamiskirele piitsutab peategelast veel edevus.
Taalmaa kõhurääkimisega mängitud Pascali roll on väga tore, siin on ainult see puudus, et tüki alguses välja käidud pantvangi-draama soikub kuskil poole peal. Võimust võtavad söök ja jook. Kuna pantvangistatud söögikriitiku lool pole ka väga selget puänti, jääb „Kuuenda maitse” finaal poolikuks. Punkti paneb loole kutse lauda.
