Arvustus: Herbert Aabi uskumatud seiklused Jänedal Pulli tallis
Paratamatult tunnete te Jäneda Pulli tallis etendusel istudes teatud segadust, kerget kannatamatust, pisukest arusaamatust – täpselt nagu peategelanegi. Sest Herbert Aabil (Ivo Uukkivi) on Janyday ja tal läheb tükk aega, et aru saada, mida see tähendab ja endaga kaasa toob. Kuigi inglise keelt kõnelev proloogi-mees ütles tegelikult kõik ette ära. Aga Herbert mõistis talle vastata ainult „Ah?” või „Okei”. Publik, kes on toodud küll peategelasega samale meeletasandile, on siiski eelispositsioonis ja taipab kiiremini, mis toimub, samal ajal kui autor- lavastaja Herbertit natuke kauem praeb.
Niisiis kuulus kultuuritegelane Herbert Aab otsib varju ja on läinud pakku oma kodukanti Jänedale. Ta saab aru küll, et on selline hetk tema elus, kui mineviku teod on saanud uue perspektiivi ja tulevik tundub tume, kuid see, et ta on sattunud sügavale hingesoppidesse mõistuse ja südame keskele oma eneseotsinguid klaarima, pole talle kohe selge.
Äratundmine tekib koos arusaamisega. Mingil tasandil on igaüks kogenud eksistentsiaalset ängi, mille peal see lavastus triivib. Ning sisemisi võitlusi peame me kõik erinevatel tasanditel päevast päeva. Nii et kui ühelt poolt võib küsida, kuidas autor juba nii noorena nii tõsiseid heitlusi on kogenud, siis teisalt saab öelda, et Uku Uusbergil on kaunis üldistusvõime, mis lahendab näiliselt väikseid hetki suurelt ja annab neile justkui ettenägelikult kaalu.
Ja Uku Uusberg koos heliloojast venna Pärdiga on oskuslik suurte momentide looja (nagu ta ka eelmise aasta lavastuses „Pea vahetus” hästi demonstreeris), kus eelnevalt loodud tähendused ja muusika hingestatus viivad vaataja uude seisundisse. Kuid selles lavastuses on osa neist hetkedest tegelaste üliõndsate nägudega natuke ülepuhutud, nagu mõne romantilise filmi kulminatsioon. Samal ajal on see lihtsasti timmitav ja mõnele vaatajale ongi parem, kui miski vaataja sisemist kõrgendatud emotsiooni maalähedal etenduse juures hoiab või kriitilist meelt säilitab. Teisele aga on parem, kui etendus ta endasse imab ja silmanurka pisar tuleb. Pärt Uusbergil ongi kuri komme panna oma koorilaulude lihtsatele sõnadele taha eriline harmooniline vägi, mis emotsioonid lakke visata ähvardab. Nii tõuseb mõni stseen kõrgemale lae alla, tähendus saab suurendatud ning õnne leidmine markeeritud.
Kuivõrd Herbert Aab looja ja kuulsusena on ikkagi üdini inimlik tegelane, kelle läbielamistega annab kergesti samastuda, siis on „Jõud” kõigi oma sürreaalsete momentide ja kummaliste tegelastega helge lavastus, mis annab lootust oma elu enda kätesse haarata ja seda täiel rinnal elada.
„Jõud”
Lavastaja: Uku Uusberg
