Arvustus: Iraani avangard täidab Katariina kiriku
Noorel lavastajal Homayun Ghanizadeh’l tundub olevat huvi antiikkreeka müütide vastu, kuigi tema sõnul on see kokkusattumus, et neid on tema käe all lavale jõudnud juba mitu. Suurt edu on saavutanud tema tõlgendus Daidalosest ja Ikarosest, mille nahktagide ja lenduriprillidega peategelased ka Londoni Barbicani lavale jõudsid. Nüüd on toonud ta Eestis lavale „Antigone”, mis tugineb rohkem müüdile kui Sophoklese näidendile. Just nimelt tugineb, sest lavastaja enda kontseptsioon kõlab kõigest sellest üle.
Raskekoelised eetikaküsimused, mille Theatrum aastaid tagasi kütkestavalt välja mängis, on Ghanizadeh tagaplaanile jätnud. Nagu Tereisiase ennustused mõjutasid Antigone isa Oidipuse elu, on selle lavastuse tegelaste elud saatusest paika pandud ja sellelt teelt neid kõrvale kallutada ei saa. Nad on kinni oma piirides ja käitumismallides ja ka kahe venna, Eteoklese ja Polyneikese hukkumine teineteise käe läbi ei suuda neid sellest lahti raputada. Nii näivad nad kergelt obsessiiv-kompulsiivsed, apaatsed, haiglased, kannavad oma rasket saatusekoormat, nähes samal ajal efektsed välja.
Tereisias lükkab käima
Antigone (Elina Reinold) on neist kõigist ehk kõige mõistusepärasem, kuigi oma surmaotsuse suhtes näiliselt liigagi ükskõikne. Kreon (Andrus Vaarik), kelle dilemmaks on valimine seaduse ja inimlikkuse, uhkuse ja vea tunnistamise vahel, on selle lavastuse kõige inimlikum tegelane. Tema ei lange ka nii tugevalt avangardi ja tema psühholoogia on keskmisele teatripublikule lähedasem. Inimlikkust väljendab muidu mehaaniliste käitumismustritega tegelaste hulgas ka Haimon (Ago Andreson), kelle armastust oma ema ja Antigone vastu kaunilt näidatakse ja kelle sügav sisekaemus kohati lavale tiritakse. Lavastus liigub aga suuresti värvika vana teenri ja (liba)prohveti Tereisiase peal, kelle Raimo Pass on õige täpseks lihvinud. Koomilise tegelasena on ta kohati õõvastav, aga suudab, vaatamata oma tegelase vanusele, tuua lavale palju tegevust ja elu.
Selle lavastuse värvipaletti kuulub kerge absurd. Klassikalist teemat raputab iraani avangard. Tegevus toimub ebamäärases ajas, kus on moodne köögimööbel, moodsad mängud (golf) ja moodsad ambitsioonid (minna New Yorki, et saada näitlejaks), mis antiikse loo taustal teema ajatust rõhutab.
Põhiteemale on aga raske näppu peale panna, see ei kooru nii kergesti välja. Esile tõusevad eelkõige isiklikud konfliktid ja inimese elu ettemääratus, kuid tragöödia on loost justkui välja väänatud ning lõpp liiga kohtlane. See nõuab avatud meelt, et turtsumise asemel päriselt naerma hakata.
Septembri alguses saab näha, mida Ghanizadeh on oma trupiga loonud Camus’ „Caligulast” inspireerituna, sest Draama festivali raames jõuab lavastusTallinna ja Tartusse.
„Antigone”
Lavastaja: Homayun Ghanizadeh
Osades: Andrus Vaarik, Elina Reinold, Raimo Pass, Ago Anderson, Ragne Pekarev, Külli Reinumägi
Esietendus 11. augustil Püha Katariina kirikus, Etendused veel 16.–18., 20. ja 24.–26. augustil kell 19
