Arvustus: Külafilosoofid päästavad ilusa värvilise maailma

Marianne Kõrveri uus dokumentaalfilm „Inimese mõõt” on tõendus Eesti ühiskonna jõudmisest seni kõrgeimale arenguastmele.

Ilusad inimesed lendavad mööda laia maailma ringi ja toovad inimestele kaugetest maadest koju kätte kauneid liikuvaid pilte, milles on õpetlik sõnum.

Seekord on lennatud tõesti kaugele. Vaataja näeb tänu kaamerasilmale Kagu-Türgit, New Yorki, keset Kambodžat asuvat suurt Tônlé Sabi järve ja Lõuna-Saksamaa Freiburgi eeslinna Vaubani. Ei tea, kas loodushoiule kutsuvat teost tegema lennati üle ookeani näiteks Boeing 767-ga, mis põletab tunnis 4200 liitrit maapõuest ammutatavat lennukikütust? Või satuti mõnele veidi säästlikumale Airbusile?

„Inimese mõõdu” pildid on tõesti ilusad. Hasankeyfi linnake Tigrise jõe orus on maaliline. Filmikaadris ilutseb suvine ärapõlenud kollane tumedate mäevarjude ja sini-sinise jooksva jõevee kõrval. Rahulikud Hasankeyfi inimesed toimetavad oma toimetamisi – kokku on see idüll, mis luuakse filmipoeesia keeles.

Filmis räägivad Hasankeyfi inimesed oma draamast, sellest, et suurte riiklike programmide järgi peaks peagi loodama hüdroelektrijaam ja pais, mis iidse ajalooga linnakese üle ujutab. Seda filmis küll ei öelda, et need kavatsused ulatuvad tänapäevase Türgi looja Mustafa Kemal Atatürgi aega ja on seotud tema arusaamadega. Küll aga on juttu sellest, et need kavad on ebamäärased ja pidevalt edasi lükkunud ning linnake on oodanud teadmatuses oma saatust pikki aastaid.

Film tõestab, et filosoofid ei pruugi sugugi elada kuskil kuulsates ülikoolilinnakutes, vaid neid võib kohata ka külades või Manhattani kontorites. Selles seisnebki filmi ilmselge pluss. Ekraaniteose loojad on leidnud pea- ja kõrvaltegelasi, kel on sel­ge arusaamine endast ja ümbritsevast looduskeskkonnast ja kes püüavad sellest mõistmisest tu­lenevate põhimõtete järgi ka ela­da. Need tegelased on väga tu­ge­vad. Külafilosoofi tüüpi ini­me­ne on tüüpilisem, usutavam ja mõis­tetavam kui mingid teadlased või elukutselised looduskaitsjad. Filmi külafilosoofide võit­luses kajastub võrdlemisi dramaatiline seis, sest mis see muud on kui võitlus tuuleveskitega.

Kaunis loodus, mida aitab mõtestada vagur kaadritagune muusika. Nii õnnelikud kui ka mures inimesed kaadris. Pildiline rida on kõrgem klass, kujundid on olemas ja toimivad.

Filmi kõige suurem läbikukkumine on diktoritekst. See on kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korrumpeerunud keskkonnaametniku aruanne. Nutt ja hala järjepanu koos üleskutsetega kohe-kohe meetmeid ra­kendada. Küllap on tegijate jaoks tähtis inimest ümbritsev loodus ja selles peaks väljenduma filmi ideeline iva. Ent isegi propagandateoses on kasulik läbi võtta argumendid, mis südamelähedasele seisukohale vastu räägivad. Hädaldamise asemel oleks võinud rääkida, mis kasu võiks tuua Tigrisele ehitatav elektrijaam. Või siis rääkida Vaubani paradiisi mõnest hirmkallist lahendusest, mille reostamine on toimunud kusagil mujal. Nüüd aga mõjub diktori jutt nagu mõnes halvas propagandafilmis. Kaadri taga heietatakse üle sedasama, mille filmi peategelased on märksa usutavamal moel juba ette kandnud.

Põgusa uurimisega võib tuvastada, et Hasankeyfist ja selle hädadest on hiljuti juba tehtud kaks dokfilmi. Tonlé Sabist leiab kolm filmi. Vauban pole Euroo­pas mingi haruldus ja huvitavaid inimesi koos huvitava loodusetasakaaluga on Manhattanil tuhandeid. Küllap on aga sellises „Inimese mõõdu” valikulahenduses oma erakordsus, nagu ka filmi pildis ja muusikas. On tekitatud oma eestilik kokteil inime­se ja maailma asjadest. Seda on võimalik võtta ka jõuetu spenglerliku mõistmisega allakäigust, mis pesitseb nii filmis kui ka filmi tegemise heaolu fassaadi taga.

„Inimese mõõt”

Stsenaristid: Kaie Kotov, Marianne Kõrver

Režissöör: Marianne Kõrver

Linastub kinos Artis