ARVUSTUS | Lasteraamat, mis ei kuulu üksnes lastele

Maarja Kangro „Isa kõrvad” tõendab ilmekalt, et õpetlikkus ei välista kirjanduslikkust.

Ei saa lastekirjandus hakkama täiskasvanute abita. Kirjutavad ja kirjastavad ju lasteraamatuid ikka täiskasvanud. Kuna rahakott on täiskasvanu käes, siis ostavad neid koju ja loevad seal väiksematele ette samuti lapsevanemad ning lugemissoovitusi jagavad peamiselt raamatukoguhoidjad ja õpetajad. Lasteraamatute arvustamine ja mõtestamine on samuti valdavalt täiskasvanute pärusmaa, kui välja arvata mõned üksikud tutvustused lasteajakirjades ja -saadetes.

Kuna lastekirjanduses on täiskasvanute kätte antud nii jäme ots, siis peab kirjanik, kes otsustab lastele raamatu kirjutada, tahes-tahtmata arvestama ka suure lugejaga. Olgu vanemad kui tahes altruistlikud, ei raatsi nad rahakotiraudu paotada raamatu pärast, mis neid endid kuidagi ei kõneta, ega jaksa korduvalt ette lugeda jutte, mis neile endile midagi ei paku. Niisiis seisab kirjanik lasteteost kirjutades raske dilemma ees: kuidas püüda ühtaegu kaht sihtrühma?