Arvustus: Laulvad klounid teevad tsirkusedirektori härdaks
Olgu näitemängu kiituseks öeldud, et tunnetuslikult on ajakohasuse mõttes kõik paigas. On tsirkus, üks inimeste kogukond, mis ei taha kuidagi toimida, ja on Tsirkusedirektor, keda painavad minevikust pärit hirmud. See allegooria oleks justkui lugu meist endist.
Tsirkusedirektori osa on „Kadunud tsirkusesse” kutsutud mängima endine Ugala teatri juht Peeter Tammearu ja tegemist on igati õigustatud käiguga. Tsirkusedirektori roll koos mälestustega lapsena söödud rohelisest melonijäätisest on midagi sellist, mis jääb meelde. Peeter Tammearu mängib väga paindlikult ja nõtkelt. Saanud Saksilt ja Bändzolt tõuke, läheb ta isuga oma nostalgiat ja hirme täis minevikku ja tema jutustused on sõnakunsti pärl.
Lugu justkui polekski
Kui Tsirkusedirektoril tekib laval oma lugu ja oma roll, siis tsirkuseartistidega on lugu segasem. On hulk värvikaid tüüpe: köietantsija Baleriin (Kärt Johanson), kes kardab kõrgust, alkohoolik Karu (Mait Trink), pingutatult dramaatiline Sebra (Alo Kurvits), käpardlik Mustkunstnik (Heigo Teder) ja Habemega Naine (Liisa Aibel). Kõik nad on tüüpidena värvikad, karakteri väline joonis on paeluv, kuid rolle ei sünni kuidagi. Tegevusliine napib.
Vahepeal käivitub lugu, milles Karu ja Sebra tunnistavad armumist Baleriini, kuid peagi soikub seegi. Tundub, et rollimaterjali jääb vajaka ja temaatilised kordused lähevad tüütuks kätte. Kui ikka lugu pole, ei vea välja ka väline värvikus.
Tsirkuseartistide rollid on kehvemad isegi Saksi ja Bändzo omadest. Tõnis Mägi ja Bonzo mängivad justkui hakkajate meeste paari Pinteri „Sünnipäevapeost”, selle vahega, et nad ei klopi inimestest välja mitte tumedaid, vaid helgeid mälestusi.
Õieti on Tõnis Mäe ja Bonzo koostöö tähelepanuväärne ja seda mitte ainult lavastusele muusikalise kondikava loomise pärast. Tegemist on vapustava duetiga, millest võidavad mõlemad. Need on kindla sisuga tegelaskujud, kelle loomisel on käiku pandud mõtteselgus ja hingejõud. Kui Tõnis Mägi on teatrilaval ennegi toimetanud, siis Bonzo astumine tema lavapartneriks mõjub ootamatult ja värskelt. Bonzo laulud on võimsad.
Lavastuse muusikaline ülesehitus on paika pandud väga andekalt. Võimekad muusikud ja nende elav esitus loovad kindla trumbi, mis koos külaliste vägitegudega kallutavad Rakvere suvetüki õnnestumise poole peale.
„Kadunud tsirkus” jätab hinge kahtluse, kas meie algupärase näitekirjanduse kõrgaeg pole asendumas argipäevaga. See on ka loomulik, sest tippvorm ei püsi kunagi kaua, muidu ta polekski tippvorm. Ometi kannatas „Kadunud tsirkus” igal juhul äraproovimist-ärategemist, sest osalt läks tükk täkkesse, ja kui ei katseta, ei tule ka uut tõusu.
„Kadunud tsirkus”
Mälestus olemata eilsest
Autor Urmas Lennuk
Lavastaja Üllar Saaremäe
Osades Tõnis Mägi, Bonzo, Liisa Aibel, Kärt Johanson, Peeter Tammearu, Alo Kurvits, Heigo Teder ja Mait Trink
Kaasa teeb Rakvere linnaorkester
Rakvere Spordikirikus (Võimla 1)
