Keskaegne armulugu on Vanalinna hariduskolleegiumi noorte esituses saanud värske õhetuse palgeile.

“Aucassin ja Nicolette” on nüüdseks unustatud autori chantefable (segu laulust ja proosatekstist) 13. sajandi algusest. Aucassin on noor Beaucaire’i krahvi poeg, keda on õnnistatud füüsiliste ja vaimsete annetega, ning tema armastatu Nicolette on ilusalt isepäine saratseenide valitseja tütar. Lugu räägib muidugi nende kahe südame käänulisest teekonnast teineteise juurde.

Haarava loo taga on aimata inimlikku iha pageda ulmadesse, saada tunda armastust (nii armastaja kui ka armastatuna), mis suurem kui elu. Verinoored näitlejad räägivad täiskasvanud publikule kõige elavamal kombel üht paljudest muinaslugudest, mis vastab kõigile tavapärastele muinasloo stereotüüpidele.

Entusiasm nakkab

Vanalinna hariduskolleegiumi teatrikooli tudengid (Maria Petersoni lavastajakäe all) mängivad haaravalt, rühmasisene sünergia on tajutav, sõnad voolavad keelelt keelele ilma oluliste kadudeta. Selles valguses olekski patt tõsta mõnd näitlejat eraldi esile – kui etenduse esimesel poolel domineerisid selgelt poisid, siis teisel poolel tegid tüdrukud kaotatud vahemaa tasa.

Stafaaži on minimaalselt, trupp liigub väga piiratud pinnal ja üks kostüümivahetuski saab mängitud kohmakasse groteski – seega jäävad järele vaid kõige põhilisemad atribuudid: keha, hääl, miimika... Ja kui mõni lauluhääl või õhku lastud fraas kipub noorusrabedusest ütleja jalge ette pudenema, siis päästab selle järgmise hetke ehedus ja entusiasm.

Loo puhul jääb veidi segaseks vahekord huumoriga. Ka teksti enda tooni suhtes ei saa olla ühene – kui palju on see mõeldud kergeks meelelahutuseks ja kui palju elamist õpetavaks looks? Ja kui õpetlikuks saab pidada fraasi “parem lähen põrgusse, kus ongi ju palju etem seltskond”. Uljas huumor kui elutarkus.

“Aucassin’i ja Nicolette’i” nalja­väline ja inimlik vastuvõtmine eeldab keskaja mõttemaailma vallas teatud haridust. Selles osas pole ma kohanud paremat teejuhti kui Johan Huizinga “Keskaja sügis”, mis väga tundlikul moel avab rüütli- ja karjaselugude taustsüsteeme. Sest kõik need kuningapojad, lohed ja seitsme-mäe-ja-mere-tagused fantaasiamaad, mida tänapäeval on raske ilma muinasjutulise oreoolita läbi seedida, olid ju reaalne ja olemuslik osa hiliskeskaegsest maailmapildist. Võib-olla see ei olegi muinasjutt?

Vaata ka www.theatrum.ee