Augustitants: naudingut mitmele maitsele
Festivali avas rootslase Rasmus Ölme hedonistlik tantsulavastus “Rasmus Kosmos” oma balletiliku liikumiskeelega: sujuvad kaared, väljasirutused ja painutused, hüpped, sekka lõdvestusi ja jooksu.
Liikumisjoonisega ühtse ideelise terviku moodustasid tekstijupid Rasmus Ölme alternatiivreaalsetest eludest ja sellekohane pildimaterjal. Kõige krooniks heitis Rasmus end etenduse lõppedes publikusse.
Vastutulelikkust vana hea puhta tantsu armastajatele näitas iisraeli koreograafi Noa Dari tantsulavastuse “The Sweetest Embrace” kaasamine festivalikavva. Kui lavale astuvad mees ja naine, on traditsiooniliseks teemaks nendevahelised konfliktid – siin publiku ootusi ei petetud. Kuigi teemas ja ka tantsukeeles millegi uuega välja ei tuldud, oli siiski südantsoojendav vaadata tantsijaid, kelle liigutuste taga on selgelt tajuda tehnika valdamist.
Tõukumine, eemaldumine, kontakti saavutamine ning vahetevahel selle säilitamine, hoitud puutepunktist uue liigutusteahela väljakasvatamine ning sellesse tasakaaluharjutuse sidumine – elementaarsed nüüdistantsu võtted, mis ülejäänud programmi kontseptuaalsest rõhuasetusest eristudes mõjusid värskendavalt.
Kaks tantsusuunda
Prantslaste lavastuse “Numero” seevastu liigitub pigem kujutavast kunstist väljakasvanud performance’i kui tantsukunsti valdkonda. Seda enam, et selle üks autoritest on skulptor Nicolas Floc’h, kelle loomevaldkond tantsu üle selgelt domineerima kipub. Pikki ritvu inimsuurusesse pappkasti torgates manatakse selle ümber võrgustik, just nagu arvutiprogrammi kasutades joonistatakse sirgjoontest kuvarile kolmemõõtmelise eseme kujutis. Üle lava sammuv, platvormkingadega ja lateksisse riietatud tantsijatar Emmanuelle Nuynh on asetatud nööritõmbaja rolli.
Tema keha liigub vaid nii palju kui hädapärast tarvilik, selleks et ritvadega õhku joonte mängu moodustada – justnagu skulptor kasutab peitlit. Selles etenduses tantsisid elutud objektid.
Pallimäng NO99 saalis
Arusaadav on, et tehnika omandanud tantsija tahab tantsukeelde sisse tuua senikatsetamata elemente, jättes järele funktsionaalse liigutuse. Nõnda üritati Xavier Le Roy kontseptsiooni järgi loodud lavastuses “Project” tuua lavale mängukultuuri olemust. Lavastuse esimeses faasis tutvub vaataja mängureeglite ning mängijate tähistusega. Seejärel mängitakse mitut mängu paralleelselt. Kolmandas faasis toimuvad mängud aeglustatult ning tantsule iseloomuliku stiliseeritusega.
Neljandas faasis kaob rõivastus ning tantsijad jäävad mängueelsetesse hallidesse dressipluusidesse. Ring saab täis, tantsijad kaovad lavalt, et ilmuda hetke pärast jälle välja, eristudes kostüümi abil kollektiivist indiviidideks. Vähemalt suutsid tantsijad siin kehakasutusega muuta oma kohalolu tajutavaks.
