(Balti) kunsti pidu Veneetsias
Massiturismi ja kliimamuutuste mõjul pöördumatult vajuma määratud Veneetsia annab kõigele seal toimuvale, ka kunstibiennaalile, paratamatult ajaülese fooni. Samas seab see küllalt halastamatu igavikulise lati kunstile ja kunstirahvale, vahendab muljeid Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre.
See igal teisel aastal toimuv mastaapne sündmus on globaalse kunstirahva pikim ja osavõturohkeim regulaarne rituaal. Kahes osas esitatud seekordne peanäitus pealkirjaga „Et sa elaksid huvitaval ajal“ (kuraator on Londonis tegutsev ameeriklane Ralph Rugoff), sellega kaasnev performance-programm ja 89 rahvuspaviljoni ekspositsioonid, nende seas juba 12. korda ka Eesti, moodustavad biennaali tuumiku. Sellele sekundeerivad väikeses veepealses linnas veel paarkümmend spetsiaalset satelliitprojekti ning kümneid suurejoonelisi muuseuminäitusi.
Professionaalide jaoks võib säärane kunstiplahvatus rutiinsenagi mõjuda, liiati kui suurnäitusi, kunstimesse ja galeriinädalaid toimub praeguses globaalses maailmas juba peaaegu igal ajal, ning Veneetsia, kuigi esimene ja suurim, on vaid üks kümnetest rahvusvahelistest biennaalidest.
Ometi on iga statistilise numbri taga kohalolu fakti kõrval palju olulisem siiras soov mõjuda ja mõjutada, öelda midagi kunsti või maailma kohta täna, jagada midagi olulist sadadele tuhandetele külastajatele, jääda silma ja südamesse. Nädala jagu laguuniõhku nuusutanuna on tunne, et kuigi see kõik on juba olnud, on biennaalil ometi alati õhus – ja võib-olla just rutiini tõttu eriti tuntavalt – alati ka muutuse ja murrangu tuuli.
Massiturismi ja kliimamuutuste mõjul pöördumatult vajuma määratud Veneetsia, linn, mis kunagi valitses kogu talle tuntud maailma ja on nüüd tervikuna kuulutatud monumendiks sellele eilsele –UNESCO maailmapärandiks –, annab kõigele siin toimuvale paratamatult ajaülese fooni. Samal ajal seab see ka küllalt halastamatu igavikulise lati kunstile ja kunstirahvale.
Paratamatult tuleb igaühel ülerahvastatud veetrammile trügides eneselt küsida, mida sa siin teed, mida kaasa võtad ja mida endast siia jätad. Kas suudad end sellele vesisele rütmile allutada, leppida linna seatud ja suunatud sammudega, anda ära kontrolli? Jah, see siin on maailma mainekaim kunsti pöördlava – positsioonil, riiklikul esindusfunktsioonil ja kollegiaalsel usaldusel põhinev rituaalne parnass. Siia jõudmine on suur au ja suur vastutus.
Kas ja kuidas on aga üha paisuva vaatemängumaailma kontekstis võimalik olla säästlik, maha trampimata või mööda jooksmata märgata ja säilitada, austada nii teisi parnassile pürgijaid kui ka kõigele sellele sekundeerivat vundamenti, „päris“ Veneetsiat näituste ümber?
Eesti vastas nendele küsimustele tänavu kolimisega. Meie rahvuspaviljon asub esmakordselt vaiksel Giudecca saarel, ajaloolise Veneetsia tööstuslikumas linnaosas, kuhu praegusel ajal koondub ka Veneetsia kohalik, biennaaliväline näituseelu. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse produtseeritud Kris Lemsalu näitus „Birth V“ toimub puutöökojas, mis näitusele ruumi tehes siiski oma igapäevatööd jätkab. Me ei ole vallutajad, vaid külalised ühises maailmas, nagu viitab ka Krisi näituse sisse juhatanud tsitaat artistilt, keda kunagi tunti Prince’ina: „Dearly Beloved, we have gathered here today to get through this thing called „Life““[1]
Lemsalu on kunstnik, kelle ümber koguneb alati väga suur ja soe armastust tulvil kogukond. Inimestevaheline energia on tihti tema teoste lähtekoht, ja nii tundus enesestmõistetav, et meie paviljoni avamisele tuli osa saama ja oma andma väga suur ja väärikas seltskond kõige erinevama taustaga kunstihuvilisi. Näituse ava-performance oli tõeline rituaal, millega näitus, mille keskseks teoseks on üle seitsme meetri kõrgune keraamiline purskkaev, sõna otseses mõttes sisse õnnistati.
Täiesti käest läks positiivse energia äramahutamine aga esmakordselt korraldatud Balti paviljonide peol. Paljud soovijad sinna sisse ei pääsenudki, sest ka saare ühed suurimad peopaigad jäid Baltimaade sõpradele väikeseks. Et seekord astuvad kõigi Balti riikide rahvuspaviljonides üles rahvusvaheliselt tunnustust kogunud noored naiskunstnikud, oli „balti õdede“ ühtsust veel eriti põhjust ühiselt rõhutada.
Vaid mõni tund pärast peo viimaste muusikarütmide vaibumist kuulutati ajaloos esmakordselt biennaali parima paviljoni kuldlõvi omanikuks just nimelt üks meie seast, Leedu paviljoni näitus „Sun&Sea (Marina)“. See on ooperina lahendatud performatiivne installatsioon supelrannast, autoriteks Rugilė Barzdžiukaitė, Vaiva Grainytė ja Lina Lapelytė, kuraator Lucia Pietroiusti.
Leedu projekti produtsendiks on Nida kunstiresidentuur ja paviljon asub kinnisel mereväe territooriumil 500 aastat vanas laevaehitustöökojas. Helgete helide ja kohati koomilistegi lauludega manavad rannal lebavad tegelased meile ette maailmalõppu. Nad ei näe seda märuli ja võitlusega lõppeva viimse lahingupäevana, Harmagedoonina, vaid pigem iseenesesse hääbuva, tilgatumaks tarbivat päikese käes kõrbeva maailmana, kus ühel hetkel on lihtsalt „pudelist vesi otsas“. Avanädalal iga päev kaheksa tundi kõlanud Leedu ooperit esitatakse edaspidi laupäeviti.
Veneetsia kunstibiennaal on avatud 24. novembrini ning Eesti paviljonis võtavad külastajaid selle ajani vastu Erasmus+ ja Kultuurkapitali toetatud praktikaprogrammis osalevad tudengid Eesti Kunstiakadeemiast, Tallinna Ülikoolist ja Tartu Ülikoolist. Kui päike, meri ja elu annavad, avatakse järgmine kunstibiennaal juba vähem kui kahe aasta pärast.
Kunst ei saa meie maailma päästa, aga kunsti abil saame igaüks ise paremaks – teadlikumaks ja tundlikumaks inimeseks ning kodanikuks kasvada. Veneetsia biennaal pakub kõigeks selleks maailma vanima ja arvatavasti endiselt parima õppetunni.
Rohkem infot biennaalikohta siit.
