Kaisa Maria Ling Priit Simson

Me linnas on üks Vello, uskuge,/ kes välja näeb kui roe. /.../ jah, on ta nii kole, nii kole, ta ilu / asub allpool pead / või hoopis allpool veel / ja näost ehk ainult keel. Neid Aapo Ilvese tõlgitud sõnu laulab Kaisa Maria Ling äsjailmunud vodevillibluusiplaadil „Nii kole mees”. Lugusid esitasid originaalis 1920–30. aastate USA lõunaosariikide võimsad mittevalged naised.

Kaisa, kes on hariduselt hoopis kirjandusteadlane, leiab, et nende naiste pärandi elus hoidmine on erakordselt oluline. „Ma olen veendunud, et seda muusikat tuleb kuulata just nüüd ja praegu. Kui me ei tuleta meelde, mis jamad siis olid ja kui halvasti inimesed üksteisega käitusid, siis võime meie, kellel meil on tegelikult kõik hästi, lõpetada samas augus.”

Bluusilainele sattus Kaisa Ling kümne aasta eest Tartusse jõudes. „Minu teele sattusid õiged inimesed. Nii nagu see Tartus ikka käib. Sain aru, et see bluus mulle ei meeldi, mida minu vanamehed seal mängivad,” räägib ta. „Oma vanameesteks” nimetab ta hellitavalt Tartu bluusiklubi mehi, kelle sõjajärgne ja moodsam bluusistiil lihtsalt temaga ei haakunud. „Küll aga sain aru, et bluus on minu asi ja hakkasin seda lähemalt uurima. Uurisin ajalugu, lugesin raamatuid, kuulasin plaate,” kirjeldab ta.
„Muusikuharidust mul tegelikult ei ole, aga ma õppisin Saaremaal lastemuusikakoolis viiulit, laulmist ja dirigeerimist,” räägib Kaisa, kes on sellegipoolest muusikaga tegelenud kogu teadliku elu.
Foto: Priit Simson

Nii jõudiski Kaisa välja sajandi alguse naiste lauldud vodevillibluusini. „See on pöörane muusika, mis ei tööta ilma kontekstita. Just äsja ütles Sten Teppan, et kui seda hoiatamata kuulad, võivad kõrvad peast kukkuda,” naerab ta. Tõepoolest. Siis, kui vastu mees ei löö, / naine laulma hakkab nii: / sa peksa mind, mees, / kuis võid veel, / sest mammale see rõõmu teeb! Nii laulab ta loos „Sa peksa mind, mees!” Sarkasmist nõretava originaali on kirjutanud Porter Grainger, sest ehkki lugusid laulsid naised, olid autorid enamasti siiski mehed.

Elult oli vähe loota

Ent kontekst, mida bluusimutt silmas peab, on 1920-ndate USA mustanahalise naise seisukoha ilmekas väljajoonistamine. „Need naised tulid orjandusest ja nendega ei käitunud halvasti mitte ainult valged mehed, vaid ka mustad mehed, rikkamad suguõed ja ka heteroseksualistid – sest paljud neist naistest olid homoseksualistid,” kirjeldab ta. „Neil oli elult nii vähe loota, et neil ei olnud midagi kaotada, nii et nad läksid ja lõid oma muusikaga. Nende lood on mind tohutult inspireerinud, nii et nüüd ma käin ringi ja jutlustan seda kõigile,” sõnab Kaisa.

Paradoksaalsel kombel oli Harlemi renessanssi hõlmanud ajastu kultuuriliselt ja eneseväljenduselt pööraselt vaba aeg. Ja ometi võis kontserdile minna kasvõi viieaastase lapsega, sest tekstide huumor oli enamasti ümberütlev. Mõelgem või Bo Carteri lugudele, mille pealkirjad oleksid eesti keelde tõlgituna umbes sellised: „Palun soojenda mu viinerit”, „Nõel su padja sees”, „Banaan su puuviljakorvis”, „Mu pliiats ei kirjuta enam”.

Mul on mingi värk piiripealsete, ülevoolavate ja in-your-face-asjadega. Mingil põhjusel tahan inimesi provotseerida.

„Pärast seda ajastut pandi aga majanduslikult päitsed pähe ja peale tuli sõda, aga ots oli lahti tehtud. See oli aeg, mis normaliseeris mustade osalemist popkultuuris, toetas tugevalt kodanikuõiguste liikumist, rassismist (ehk isegi Jim Crow’ seadusest) ülesaamist ja feminismi algust,” loetleb lauljanna. Tema plaadi viimane lugu on muide feminismi esimeseks hümniks nimetatud „Wild Women Don’t Have the Blues”. Ja mul on kindel seisukoht ja meelelaad – / kui mees mind hakkab lööma, kohe kinga saab, /.../ sest õige mutt ei hooli, tal hoopis teise helistiku bluus! laulab ta seal.

Muidugi, bluusi laulsid ka mehed, ent naised trumpasid nad sageli üle. „Me ei saa sellest praegu aru, aga kui naine läheb lavale ja laulab soovist, et teda kepitaks, et ta tahab olla vaba ja mitte perega seotud või laulab hoopis sellest, kuidas nad mehega teineteist peksavad... See paradigmanihe on lihtsalt nii suur,” leiab Kaisa. „Eks seda vaadati omal ajal kui madalat värki ja raha tegemise moodust, aga see käis alati suure šõuga koos. Mõte, et olid sellised inimesed, on jõustav.”
„Saan nüüd aru inimestest, kes ütlevad, et teadnuks ma, kui raske on plaadi tegemine, poleks ma seda teinud,” naerab Kaisa Maria Ling.
Foto: Priit Simson

Näitena naiste tookordsest elust toob ta 1960. aastast säilinud salvestuse, millel räägib Bessie Smithi, ühe kuulsaima bluusilaulja täditütar. „Bessie Smith oli kohutavalt kaunis, aga ka väga ropp ja skandaalne naine, kellele meeldis kakelda ja kõvasti juua. Tema sugulane räägib Harlemi pidudest, kus olid mõned naised, mõned mehed ja mõned vahepealsed. Kõigil olid riistad väljas, järjest imeti lahti, kinni ja igatepidi. Seda kuulata on väga hull,” sõnab Kaisa.

Poliitilist korrektsust ei usu

Toonane eneseväljendus talle aga sobib. „Mul on mingi värk piiripealsete, ülevoolavate ja in-your-face-asjadega. Mingil põhjusel tahan inimesi provotseerida.” Tema kui kirjandusteadlase uurimus Kuuba neobarokist hõlmab muide omakorda nii homoseksuaalsuse, kitši kui ka camp’i teemat.

Poliitilisse korrektsusesse Kaisa ei usu. „Ma arvan, et kõigest tuleb rääkida ja kõige üle peaks saama nalja teha. Vägivald, seks, narkootikumid, petmine, valetamine – need on kogu aeg olemas, me ei saa teha nägu, et seda pole. Ja just seda naised tookord tegid. Nad laulsid asjadest, mis olid päriselt olemas, isegi kui selle peale mõelda ei tahetud. Nagu sa aru saad, suhtun ma teemasse väga kirglikult,” naerab Kaisa. Ta ütleb, et nende teemadega tegelemine on tema jaoks isiklikult palju asju ära lahendanud. „See on minu kasvamise ja arenemise loo väga oluline osa. Olen selle muusika abil kasvanud suureks ja ma arvan, et minust on saanud täiesti okei inimene. Nii et kui ma seda nüüd edasi saaksin anda, oleks väga äge. Ma ei taha, et need naised ununeksid. Solvake, ropendage, olge ausad! Kaua võib!?”

Vägivald, seks, narkootikumid, petmine, valetamine – need on kogu aeg olemas, me ei saa teha nägu, et seda pole.

Teemadest, millest peaaegu sajand tagasi lauldi, on muusiku sõnul vaja rääkida ka praegu. Vaikida ja varajata ei tohi. Narkootikumi- ja prostitutsioonibluusist on kogumikkegi tehtud. Aga näiteks Alberta Hunter laulis omal ajal hoopis sellest, kuidas mees ei peagi ilus olema. „Inimesed naeravad, kui näevad mind tänaval mu mehega, sest ta on nii kole. Aga nende süü, sest nad ei tea, et mul on kodus rahulik ja ma saan kolm korda päevas süüa,” võtab Kaisa ühe Hunteri loo sõnumi kokku. „See sõnum on nii maalähedale ja normaalne. See kannab mind.”

Kes teab, et ootab õnn vaid blonde neide. Kuigi tõmmu on mu stiil, ometi on lootust veidi /.../ Võin tume küll olla ma veidi, / kuid ikka ei meigi / ja pea kõik kassid halliks värvib öö! on aga rassismist rääkiva loo sõnad. „Nahavärvil ja nahavärvil oli ka mustas kogukonnas vahe. Selles mõttes on päris hull panna kõik ühte patta ja öelda: tema on must. Nagu sellistes olukordades ikka: ühe kogukonna sees võivad vahed suhtumises olla suuremad kui kahe rassi vahel.”

Bluus ei ole kurb ja masendav

Just sellistel teemadel lauldes tunneb Kaisa konteksti rõhutamise olulisust. „Ma olen üsna heal järjel… Või okei, ei ole, ma olen fucking vaene, aga… ma olen siiski valge Saaremaa mutt, väga raske on toonasest kontekstist midagi kaugemat leida. Nii ma tunnengi, et pean neid teemasid uurima, neist rääkima, kirjutama… Siis tunnen ma end lauldes vähe paremini. Äkki see ei ole siis nii räme kultuuriline ülevõtmine,” järeldab ta.
Foto: Priit Simson

Arusaama, justkui oleks bluus olemuselt vaid kurb ja masendav, peab ta puudulikuks. „Bluus tuleneb rahvalaulust, ta on mõeldud lugude rääkimiseks. Seal räägiti sellest, milline maailm oli, mitte sellest, millisena me tahaks, et ta oleks. Pärast sõda, kui kitarribluus ülevoolavalt populaarseks muutus ja üks mängis paremini kui teine, hakkas kaduma loole keskendumine,” ütleb Kaisa.

Bessie Smith oli kohutavalt kaunis, aga ka väga ropp ja skandaalne naine, kellele meeldis kakelda ja kõvasti juua.

Plaadi „Nii kole mees” kümme lugu on ta valinud ühes Aapo Ilvesega, kes on kõigile eestikeelsed tekstid kirjutanud. Tõsi, plaadil kuuleb mõningaid neist siiski ingliskeelsena, sest tõlke avaldamise õigusi ei saadud. Plaadiesitluskontsertide jaoks on laulja kokku pannud aga suurejoonelise šõu, mis hõlmab muu hulgas kauneid burleskitare ja üllatusi. Tartus ja Saaremaal juhatab esitlust drag queen Ursula. „Mul on palju koostööpartnereid, kes on kohe kaasa tulnud. Nii on mul väga raske laulda lugu sellest, kuidas ma olen nii üksi ja seisan kui kalju keset merd, sest see ei ole nii,” rõõmustab ta. „Ma ei oska seda seletada, ma arvan, et asi pole minus, vaid selles muusikas. Muusika räägib koledatest asjadest ja peabki seda tegema, ent mõjub ometi rõõmsalt.”

Ta rõhutab, et ei tee paroodiat ega püüa omaaegset muusikat jäljendada. „Ma tahan tuua žanri siia ja praegu ja näidata, et see töötab ikka veel. Mõnes mõttes muidugi tahaks, et ei töötaks...” Aga ühes on Kaisa Maria Ling kindel: huumor päästab lõpuks maailma. „Või vähemasti on tal selles suur osa. Ma kardan, et kui keelame igasugustest asjadest rääkimise, kaob lõpuks ka huumor, mis võimaldab paljusid raskeid teemasid välja kaevata.”