Briti muusikaauhindu jagus tuntud tegijatele
Järjekordsed Briti muusikaauhinnad ehk Brit Awards on jagatud ja ega sellest maailmas ausalt öeldes midagi erilist ei muutunud. Ei muutunud isegi oluliselt pisemas ning vaid muusikahuvilisi ühendavas maailmas midagi.
Auhinnad on pelgalt auhinnad ja kõiki inimkonna erinevaid kihte ühtviisi rõõmustavat konsensust pole nii ehk naa võimalik saavutada. Maitse või popmuusika kontekstis pigem maitsetuse üle ei vaielda vaid kakeldakse.
IGAVAD AUHINNAD. Absoluutse tõe väljaselgitamise nimel tuleks rikkalikult kaetud pidulaudade ja Vabaduse väljaku suuruse lava asemel mõne metropoli keskele poksiring püstitada ning suur hulk tühist targutamist, mõttetut vaidlemist ja mitte kedagi huvitavaid prognoose jääks olemata. Kes ikka teisel nina uhkema pauguga lömmi lööb, see on ka parem. Ehk nagu üks kunagine deviis kuulutas: sõprusest spordis rahuni maailmas.
Brit Awardsil kulgesid sündmused aga mõnevõrra igavamalt. Ei mingeid dopinguskandaale, diskvalifitseerimisi ega nördinud sponsorite torisemist. Viks ja viisakas värk.
POLIITILINE KORREKTSUS EELKÕIGE. Niisiis ei midagi märkimisväärset, ehkki oleks võinud minna ka teisiti. Inglastel oli harukordselt soodne võimalus näidata kätte koht ameeriklastele, kes Grammy tseremoonial niinimetatud vanadele peerudele, kõiki surmani tüüdanud elatanud prouadele ja kantrimuusikat veel rohkem crossover’iks väänanud tibidele auhindu kui kompvekke vasakule ja paremale jagasid.
Võrdõiguslikkuse eest viimse veretilgani lahinguid pidavad organisatsioonid said mis tahtsid ja poliitiline korrektsus saavutas ennustatud võidu muusikaliste väärtuste üle. Rääkimata lugematutest muusikavälistest väärtustest. Brittidel oli anss jänkidele demonstreerida, mida kunsti sõltumatus ja kunst üleüldse tähendavad. Aga ei.
Ülesseatud kandidaatide nimekiri oli paljulubav. Eminem sai oma parima rahvusvahelise meesartisti auhinna kätte ja tore on. Parim rahvusvaheline uustulnuk oli Kelis ja see on veelgi toredam. Kuid kodustele pop-
staaridele ordeneid kuuereväärile kinnitades õnnestus austusväärsel Brit Awardsi komiteel ja mõne kategooria puhul ka lihtrahval eksimatu kindlusega sõklad terade hulgast üles leida.
Robbie Williams võidutses kategooriates, kus kandidaatideks olid teiste hulgas David Gray, Badly Drawn Boy ja Moloko. Björk jäi ilma parima filmimuusika auhinnast. Coldplay sai küll käe valgeks, kuid nii juhtus ka Westlife’i ning A1 nimelise õudusega. Ja eriti sügavas identiteedikriisis peaks vaevlema U2, sest mida muud kui “oli tore, aga nüüd, kulla papid, on aeg laiali minna” üks elutöö preemia tähendab.
