Kogu minevikukunst on olnud kas jumaluste või võimu teenistuses, märgib ajaloolane David Vseviov. Foto: Priit Simson

Taas on otsapidi üles kerkinud poleemika, kuidas suhtuda kultuuri ja teostesse, mis on sündinud nõukogude propaganda tööriistana. ETVs jookseb 1981. aastal Lätis tehtud sari "Pikk tee düünides", mis räägib nõukogulikus võtmes Teise maailmasõja eelsest, aegsest ja järgsest Lätist. Ka KUMUs ripuvad muuhulgas nõukogude disaineri Gustav Klucise Jossif Stalinit kujutavad tööd, mis on mõningaid kunstipubliku hulgast šokeerinud.

Alustuseks, kuidas kunsti ja propagandat üksteise suhtes üldse paigutada? Kas kunsti saab teha ilma, et ta mingit ideed propageeriks?


Kui mõelda minevikule, siis kunst on alati olnud kas jumalate või võimu teenistuses. Kui me mõtleme fantastilistele heliteostele, siis kes on olnud nende tellijad? Bachi variandis sageli jumal, mõnes teises variandis võimukandjad. Kas ka Mozart ei kirjutanud midagi õukondade tellimusel? Kui me vaatame inimkonna ajaloo arhitektuurivaldkonna saavutusi, siis täpselt samuti imetleme kirikuid, losse. Põhimõtteliselt ei ole siin midagi uut.

Vana-Rooma keisrid kaunistasid oma paleesid skulptuuridega. Nende meelelahutajad olid tantsijad, kunstnikud selle sõna kõige laiemas tähenduses. Põhjus selleks on ju ka väga lihtne: kunstnikud teevad kaasa, sest nad tahavad süüa nagu me kõik. Reeglina me teenime leiba oma tööga ja kui su töö on kunst ja looming, siis loomulikult arvestad sa tellijaga. Ka näiteks Michaelangelo lõi oma suurepäraseid maale paavsti tellimusel. Ja selliseid näiteid võib tuua lõpmatuseni.

Omaette küsimus, kui ajas lähemale tulla, on diktaatorlikud režiimid. Ilmselt need küsimused, mis seoses propagandateoste esitamisega viimasel ajal on esile kerkinud, puudutavad nii kommunistlikku kui hitlerlikku režiimi.

« Avalehele 173 Kommentaari