Eesti haiglate erakorralise meditsiini osakonnad on näide disainitud tervishoiuteenusest, mis veel eriti hästi ei tööta. Foto: Karin Kaljuläte

Inimene vajab abi. Arst annab abi. Inimesele. Tervishoius algabki disainmõtlemine teenuse kasutajast, kasusaajast. Inimesest, mitte spetsialistist, kes talle oma teadmistele ja oskustele toetudes abi annab. Mida siis kasutaja vajab?

Arvamusfestivalil rääkis diabeedihaige lapse ema, et pärast automaatse insuliinipumba saamist on tal esimest korda viimase kümne aasta jooksul võimalik magada, sest ta ei pea muretsema ja igal ööl lapse vere glükoosisisaldust kontrollima. Just nii on võimalik mõõta disainitud teenuse headust. Mitte insuliinipumba tehniliste parameetrite ega isegi lapse vere glükoosisisalduse näitajate põhjal. Laps seda ei tea ega taju ja ta ei suuda selle tagamiseks suurt midagi ette võtta. Seda ei suuda ka arst kogu oma pikaajalise kogemustepagasiga. Arst mängib lapsele õige diagnoosi panemises ja seejärel sobiva ravi määramises ääretult tähtsat osa, ent haigusega elab ikkagi laps koos lähedastega. Rõhk on sõnadel „elab” ja „ koos lähedastega” – haigus ei ole hästi disainitud tervishoiuteenuse keskpunkt.

Avalehele
0 Kommentaari