Festival avati vihma kiuste Tartu Raekoja platsil pika laua taga. Foto: Anni Õnneleid

Draama tuli sel sügisel Tartusse segase aja kiuste. Kogu ebakindluse kiuste, mis ürituste korraldajatele on kevadest alates teise koorma veel õlule asetanud. Ei lasknud olukorda (õnneks) unustada ka igale etendusele eelnenud meeldetuletus oma külaskäik Draama kodulehel registreerida.

Nii nagu meelega tühjaks jäetud kohad lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul” (autorid Mart Kangro, Juhan Ulfsak, Eero Epner) torkas festivalilgi muu hulgas silma see, mida ei olnud: voldikud, Draama raamat(ud). Paberlehekülgede lappamine, mõtete lappamine, meenutus, et enda jaoks koostatud programmi kõrval on festivalil muudki.

Tartu teatrid kutsusid külalisi

Seekordne festival tuli minu subjektiivse arusaama kohaselt üle aastate kvaliteetsema programmiga, millele lisandus juba tuttavliku ülesehitusega metaprogramm ehk jutuajamised etenduste tegijatega ja avalikud vestlusringid. Kuivõrd programmis olid auhinnatud lavastused, siis pole imestada. Sümpaatne oli ka see, et Tartu teatrid ise mõne lavastuse külla said kutsuda. Võiks ju oletada, et peab ikka hoolsalt valima, sest kutsuja nimi on samamoodi laual nagu kutsutava oma.

Muidu oli nagu ikka: kui linna- ja lähikonna rahvale on festival pigem võimalus (üksikuid) etendusi vaadata, siis ajakirjanikele, teatriuurijatele ja -tudengitele on see võimalus lavastuste, vestluste ja muu melu tervikut haarata ning maniakaalselt mustreid otsida. Kontsentreeritult hakkavad üksteisega kõnelema lavastused ja aeg, milles neid mängitakse. Teemad, aga ka detailid. Sel korral elasin näiteks kohati meeldivalt abstraktses motiivide rägastikus.

Midagi mõnusat on neis sähvatustes, kui hetk ühest lavastusest või vestlusest hakkab kõnetama teist.

Midagi mõnusat on neis sähvatustes, kui hetk ühest lavastusest või vestlusest hakkab kõnetama teist. Kui ühes lavastuses sõnades puhtaks pestud vihmaussid ilmuvad järgmises lavastuses veidi teistes juttudes uuesti. Ja isegi selles on midagi veidralt toredat, kui tüütud elemendid korduvad. Kuidas muidu neid joomamänge kokku panna (à la mõttes juua üks pits iga kord, kui lavale ilmub kunstmuru).

Võimalus täita lüngad

Kultuuriajakirjaniku jaoks on Draama alati suurepärane võimalus tasandada aasta jooksul jäänud auke neist lavastustest, mida hoolimata soovist pole vaatama jõudnud (meenutuseks: Eestis on koroonavälisel ajal valida aastas keskeltläbi 250 uuslavastuse vahel, nii et kõike ei saa ega taha vaadata). Või millele ei ole osanud rihtida. Näiteks Vanemuise „Naiste koolist” (lavastaja Priit Strandberg) olin kuidagi üle vaadanud, kuni teatriuurijate konverentsil „Peaosas vaataja” hakkas sellist kiidulaulu kõlama, et enam ei saanud. Nüüd sain siis võimaluse lünk täita.

Uued teadmised etendusest: aeg-ajalt kostev mure, et eesti näitlejad ei oska värssteksti anda, näib vähemasti selle lavastuse põhjal ennatlik. Nad annavad teksti, naerutavad publikut mitmel teljel ega varjuta selle käigus sisu. No ja siis see, et ühegi teatri puhul ei maksa eeldada, et esirida on vaatajale ohutu – mitte ühegi. Pruugib muidugi ka minna hullemini kui see, et rolli suurepäraselt esitav Karol Kuntsel naisi Arnolphena kepiga rinda sihib ja ülemäärase hariduse pärast hurjutab.

Tõusiklikkus ja kunstmuru


Mustreid: tõusiklikkusest räägitakse nii „Kauka jumalas” kui ka „Naiste koolis”. Lavastused, mis mängivad algul midagi muud, kui need on – tekitavad ootusi ja murravad neid teadlikult. „Vihmausside elust” (lavastaja Diana Leesalu) hakkab end algul nii kujunduse, kostüümide kui ka dialoogiga lahti kerima nagu ajastudraama.
Linnateatri „Vihmausside elust”, lavastaja Diana Leesalu
Foto: Siim Vahur
Muinasjutukirjanik Hans Christian Andersen läheb külla lugupeetud perekond Heibergidele. Kõik on kena. Ja seejärel kerib see end ühtäkki hoopis looks, mida läbivad pedofiilia- ja intsestiteemad ning räige vägivald. Teine näide: Karlova Teatri „Minu haukuv koer” mängib algul justkui armastusdraamat, ent keerab teema kiiresti mütoloogiatesse ja keskkonnale.
Karlova Teatri „Minu haukuv koer”, lavastaja Taago Tubin.
Foto: Gabriela Liivamägi

Jällegi subjektiivne tähelepanek: ma ei tea, mis nende kunstmurulavakujundustega on (peale selle, et ehk on hea lihtne kokku rullida ja kaasa tarida), aga ma ei mäleta, millal oleksin näinud lavastust, kuhu see päriselt sobinud oleks. Sedapuhku olid selles žanris esindatud „Minu haukuv koer” ja „Kauka jumal”. Neist esimese käsitlusse sugeneb veel lisakiht: kuna lavastus puudutab keskkonnateemasid, tekib vägisi tunne, et lavakujundus jääb kuhugi kahe vahele. Oleks tegemist siis selgelt plastiga, mis plasti esitabki, aga ei. Kaugemalt vaatajale loob see illusiooni loodusest, mis sel juhul ei rõhuta mitte looduse ja tehisliku vastuolu, vaid tekitab lihtsalt segadust.

VAT teatri „Kauka jumal”, lavastaja Margo Teder
Foto: Rait Avestik

Festivalile eelnenud nädalal ja isegi esimestel päevadel tõusis ühiskonnas ränga teemana esile pedofiilia. Sellele viitab jällegi Linnateatri „Vihmausside elust”, aga ka Vanemuise „Naiste kool”, kus hooldaja loodab hoolealusest oma abikaasa teha. Ränkade perelugudega tegelevad Theatrumi „See laps” (lavastaja Maria Peterson) ja VAT teatri „Kauka jumal” (lavastaja Margo Teder). „Kauka jumalas” on hoolimata teksti kohati pisut kohmakast nüüdisajastamisest mõjusalt edasi antud August Kitzbergi süvitsi traagiliseks kiskuv perekonnalugu.

Theatrumi „See laps”, lavastaja Maria Peterson
Foto: Ülar Mändmets

Avatus improvisatsioonidele

Vanaemade, lapselaste ja mäletamise temaatika tõi vaatajate ette Musta Kasti „Memm” (lavastaja Maret Tamme), festivali ainus esietendus. Selles kasutatakse lõhnu ja salvestusi, lammutatakse poeetilisel moel lahti ühe inimese ning temaga seotud mälestuste ja suhete lugu. Konkreetsest loost rohkem ongi rõhk mäletamisel ja sellega paratamatult kaasneval, mäluaukudel.

Ühegi teatri puhul ei maksa eeldada, et esirida on vaatajale ohutu – mitte ühegi.

Lavastus mõjus kohati küll samasuguse tohuvabohuna nagu ukse taha jäetud jalatsid (miks see võte vajalik oli, ei saanudki täpselt aru). Lavastuses näikse olevat jäetud üksjagu avatust improvisatsioonidele, ent kuna struktuur põhineb niigi terviku tükkideks lammutamisel ja uuesti kombineerimisel, tundsin puudust selgroost, mis toimuvat paremini rütmistaks ja pidepunkte annaks. Osatäitjad on peamiselt tuttavad Mustast Kastist ja Labürintteatriühendusest G9, peale nende Laura Kalle. Ent labürintteatri rännaklavastustes ei ole osaliste tausta erinevus kunagi kuigivõrd silma jäänud ega õigupoolest ka oluline. Nad on eelkõige lavastuse loodud fluidumi osa ja vaatajate teejuhid. Aga klassikalisemas teatrisituatsioonis pääseb näitlemise ebaühtlus rohkem mõjule.

Mis on peidus luules


Minu jaoks jäi festivali lõpetama EMTA lavakooli magistrantide lavakõnekava, kõrvalprogrammis etendunud „Motiivi sünd ja ränd eesti luules”. Kava inspiratsiooniallikaks on nimetatud 30 aastat tagasi Eesti Raadios Mari Tarandi tehtud 12-osaline sama pealkirjaga saatesari Hando Runneliga. Kava mõjus kuidagi puhastavalt ja vabastavalt. Ühtlasi, kui „Naiste kool” näitas, et värssteksti andmise pärast pole sugugi nii palju põhjust muretseda, siis lavakõnekavad pakuvad mõnusa võimaluse meenutada ja välja joonistada, mis on peidus luules, kui seda hästi lugeda. Ja luule vajab rehabilitatsiooni küll, vaadake või luulekogude keskmisi tiraaže. Muidugi annab kava võimaluse tekste ära tunda ja kultuurilugu nostalgia kaudu haarata. Tunnistan küll – ja toon vabanduseks tööülesanded –, et pidin pisut enne lõppu saalist minema hiilima ja nüüd on mul kiusatus 15. septembril Tallinna etendusel EMTA black box’is tagasi saali hiilida.

Lavakõnekavad pakuvad mõnusa võimaluse meenutada ja välja joonistada, mis on peidus luules.


Festivali metaprogrammi kuulunud vestlusring „Kui eriolukord oleks tavaolukord” andis võimaluse teha vahekokkuvõtteid, peale konkreetsete teatrite lugude said ruumi mõned üsna olulised üldistused. Anneli Saro juhitud vestlusringis „Kui eriolukord oleks tavaolukord” osalesid teatriteoreetik Oliver Issak, Ugala teatri direktor Garmen Tabor, Tartu Uue Teatri projektijuht Maarja Mänd ja vabakutseline näitleja Henrik Kalmet. Läbi arutati teemad internetiteatri vaatamisest ja teatrite eriolukorrastrateegiatest kuni olukorra tõttu suurenenud ebavõrdsuseni. Võrdsusteema trügis sisse ka järgmise päeva vestlusringi.
Anneli Saro juhitud vestlusringis „Kui eriolukord oleks tavaolukord” osalesid teatriteoreetik Oliver Issak, Ugala teatri direktor Garmen Tabor, Tartu Uue Teatri projektijuht Maarja Mänd ja vabakutseline näitleja Henrik Kalmet.
Foto: Jassu Hertsmann

Teater oma füüsilisel kujul tardus eriolukorra alguses kohati metafoorselt, kohati otseselt. Maarja Mänd kirjeldas Tartu Uue Teatri viimase eriolukorraeelse etenduse illustratiivsust. 12. märtsil etendus „Ilusad inimesed”, mille lõpus langevad kardinad ja paljastavad hetke, kus näitlejad on koduses atmosfääris. Sinna lavaruum ja teater ühes sellega tükiks ajaks mõneti ka tardus.

Asemele tulid ekraanid. Tähendab, teater ekraanidel. Igapäevase ekraanivaatamise kõrvalt veel internetis ülekantavateks etenduseks vestlusringi osalistel enda sõnul kas aega/huvi ei olnud või ei avaldanud etendused neile suuremat muljet. „Virtuaalteatri tegemine on paras porno. Nii tegemise kui ka vaatamise seisukohalt. Päris lähedust see ei asenda,” märkis Kalmet.

Metaprogrammi vestlusringid olid avatud kõigile huvilistele.
Foto: Jassu Hertsmann

Võib-olla ei ole internetis näidatav teater olemuslikult ebaõnnestuma määratud, küll aga kahtlustan, et vähemasti praegu teeb elamuse saamise keerulisemaks kaks põhjust. Esiteks ei ole veel eriti kogemust interneti jaoks kohandatud teatriga, teisalt ei ole vaatajatel kujunenud välja strateegiaid, kuidas endale sel moel teatri vaatamiseks segamatut ruumi luua. Küll aga on palju segajaid. Heli tuleb sageli arvutikõlarist, mitte kõrvaklappidest või kvaliteetsetest kõlaritest. Lavastajal/kunstnikul ei ole sellist kontrolli ruumi ja heli üle nagu teatrisaalis. Parimal juhul võib ta enne jagada juhiseid, kuidas kõik ideaalis võiks toimuda.

Püsiv ebakindlus halvab

Teatrite palju kokkuleppeid on tõstetud järgmisse aastasse. Ent ebakindlus püsib ja see halvab. Eelkõige tugevdab see (nagu kriis tervikuna laiemalt) hierarhiaid, kasvatab ebavõrdusust. Väike- ja projektiteatrite ning vabakutseliste olukord on siin eriti keeruline. Kui suurtel teatritel on tarvis püksirihma pingutada, siis üks esimesi kokkuhoiukohti on külaliste kutsumine. Aetakse pigem läbi oma jõududega. Riigil olid meetmed ka väiketeatritele, ent üldjoontes kaudsemad ja väiksemad. Projektilavastused jäetakse pigem tegemata, kui pole kindlust, et tõesti ka etendusi anda saab.
Kui nüüd lõpuks jutt mingisuguse kokkuvõtteni rihtida, siis umbes nii: festivali teatriprogramm oli suurepärane. Kõrvalprogramm aitas aga tähelepanu juhtida ohtudele, kriisi võimalikele ränkadele tagajärgedele. Ent kui riske on märgatud, siis saab ka tegutseda. Kui ainult tahtmist ja jõudu on.