EE ARVUSTUS: Üllatavalt moodne külarealism
Sügisel ilmunud luulekogu "Maaaraamat" on noorkirjanik Wimbergi esimene oma raamat. Kevadel välja antud Tallinna Noorte Tegijate kogumik "Mõned ei tahtnudki" sisaldab kolm tema proosapala, samuti on ta avaldanud ajakirjanduses esseesid.
"Maaaraamatu" kaanelt vaatab vastu stiliseeritud foto linttraktorist - suurest ja võimsast, põllul rügavast. Ja raamatu sisse trükitud luuletekstid pajatavadki lugejale Eesti maaelu võludest ja vaevadest.
Võib mõelda, et kuna tänapäeva Eestis on maaelu soikumas ja põhirõhk linnades toimuval, siis küllap läbib taolist raamatut kadunud aegade otsimine, troostitu minevikuihalus. Võib kahelda, et kas niisugune temaatika kaasaegset urbaniseerunud kodanikku üldse puudutabki.
ÜHTLASI ON SELLINE ESMAPILGUL ebatrendikas teemavalik nii noore, 21aastase autori puhul üllatav. Aga üllatus on antud juhul positiivse laenguga. Wimberg ei unele, vaid näitab linnaelust väsinule veenvalt teistsuguse tegelikkuse käegakatsutavat olemasolu. Et mõju oleks jõulisem, kirjutab ta mõnes sõnas, kus tavaliselt nõnda ei tehta, tähed mitmekordselt, näiteks "meelte ja erkkude temppel". Nagu raamatu pealkirjaski.
"Maaaraamatus" leidub küll mõningast nostalgiat, kuid minu meelest pole nostalgilised noodid seal just määravad. Neid tunneb põhiliselt tekstides, kus autor vormistab konkreetseid mälupilte oma lapsepõlvest. Ja seegi nostalgia on pigem meenutavalt muhe kui igatsevalt nukker.
PõHILINE ON, ET RAAMAT väljendab ürgset külaelu-power'it tugeva usuga selle igikestvusse ja aegumatusse. Ja see külaelu-power nagu kannab laiemalt kogu Eesti olemust ja olemist. Raamatut lugedes taandub just linnakära väheveenvaks ja ebatõeliseks. See on juba mõju!
Vormiliselt sisaldab Wimbergi rütmikas luulekogu nii lihtsaid vabavärsilisi tsükleid kui ka peenelt kunstipäraseid konstruktsioone, mis sisu poolelt on samuti ladusad ja loomulikud. Nalja saab ka.
Sujuvalt ja vaimukalt on "Maaaraamatus" ühte liidetud minevik ja tänapäev, nagu ei olekski neil mingisugust vahet. Heaks näiteks sobib "Saunasajatus", mille alguses autor õpetab põliseid sauna tegemise tarkusi nagu: "Kõigepealt kasepuu küljest sa kakud lahti tohuse sütte!", aga lõpus kasutab tänapäevast inglastelt laenatud noorteslängi, kuid eestipärases kirjapildis: "Jah, just nii üle iidama -aadama jälle üht deem guud sauna peab saadama!"
