Eesti asja ei tasu liiga tõsiselt võtta
Lavastuse “Eesti asi” avastseen oleks justkui tsitaat Torgny Lindgeni näidendist “Mao tee kalju peal” – noor mees on üksi laval ja pöördub palvega jumala poole, et too teda kuulda võtaks. Siinkohal võimalused kahe lavastuse kõrvutamiseks ka lõpevad ning Pedajase lavastus ei saa kindlasti olla võtmeks, millega Krimuna rahva laulupeolemineku lugu vaadata.
Mart Kivastiku uus näidend mängib rahvuslike stereotüüpidega ning autorile omaselt on need üle vindi keeratud ja absurdini viidud. Eestlane kui alandlik mats; eestlane kui iseseisva mõtlemisvõimeta olend; eestlane, kes kannatab peksu välja ilma hädaldamata; ja peamine, mis teda sakstest eristab – eestlane, kel puudub au- ja häbitunne. Seni peamiselt kõrvalosades mänginud Anti Reinthalile on lavastaja Ingomar Vihmar sedapuhku andnud mängida peaosa, tekitades küsimuse, miks ometi ei ole keegi seda varem teinud. Reinthal saab kogu loo kooshoidmisega suurepäraselt hakkama. See, et tegemist on andeka koomikuga, on teatripublikule juba mõnda aega selge. Seda, et ta suudab kehastada ka psühhoogiliselt veenvat karakterit, ei ole Reinthalil varem olnud võimalust näidata.
Parun von Borg-Sternfeldti (Ain Lutsepp) prototüübiks on Ravila mõisnik Friedrich Mannteuffel. Omamata küll teadmisi aerodünaamikast, oli mõisnikul sooviks endavalmistatud tiibade abil lendu tõusta. Siin kipub Kivastik ennast kordama, sest sellise nali on Hendrik Toompere lavastatud etenduses “Savonarola tuleriit” juba sees. Jan Uuspõld on pandud mängima rolli, milles on teda juba korduvalt nähtud. Tõsiselt võetav karakter on saanud juurde koomilise kiiksu. Kuigi säärases laadis on lahendatud kogu lavastus ning mitte ainult Uuspõllu roll, tundub siiski, et kui keegi teine publikut naerma ei aja, siis – paneme Uuspõllu mängima, küll tema ikka ajab! Rahvas on alati oma koomikuid armastanud.
Paar aastat tagasi lavastas Ingomar Vihmar Eesti Draamateatris teatritüki “Adolf Rühka lühike elu”. Tundub, et Vihmaril on jutustada oma lugu, sest nende kahe näidendi vahel temaatilisi sarnasusi leida on võrdlemisi lihtne. Üldistavalt on mõlema näidendi teemaks see, kuidas eestlased loovad kultuuri abil endale rahvuslikku identiteeti. Nii Kivirähk kui ka Kivastik on mõlemad tõsiselt võetavad, samas siiski mitte tõsimeelsed autorid ning mõlemale on omane lugude jutustamine huumori-
prisma kaudu. Kirjutamislaadilt on nad sõbralikud ja soojad ning see laad paistab ka Vihmarile sobivat, nimelt saavutab ta mõlema autoriga väga hea kontakti. Kuna enamik näitlejatest ei mängi koos esimest korda, on lavastuse üheks suuremaks plussiks ühtlane ansamblimäng.
Absurdi ja nalja
Lavakujundus (Pille Jänes) oli minimalistlik ja samal ajal äärmiselt loomulik. Ainsaks kasutatud materjaliks oli puit, mis harmoneerus ümbritseva keskkonnaga nii sujuvalt, et tundus, nagu lavakujundust ei olekski. Lava ei olnud üle koormatud, nii vankri kui ka kõnepuldi mänguvõimalused olid täielikult ära kasutatud.
Et Eesti näitlejad on laulvad näitlejad, on üks kulunud klisˇee, mida afišeeritakse igal võimalikul ja võimatul juhul. Hirvo Surva juhatusel natuke irooniliselt (või on see iroonia siinkohal soovmõtlemine) kõlavad koorilaulud on siiski selle suve järjekordses uuslavastuses täiesti omal kohal.
Lavastuses on viiteid tänapäeva massikultuurile, absurdi ja nihestatust, hea maitse piiril olevaid nalju ja ka eneseirooniat. Eestlane on patrioot ja oma rahvusliku identiteedi osas väga tundlik. Meid tulebki raputada, kui me ennast taas liiga tõsiselt võtma hakkame.
