Eesti kunsti suurkuju Endel Kõks jättis pärandiks põneva käsikirja
Suve hakul saabus Tartu kunstimuuseumi tosin kasti kunstnik Endel Kõksi (1912–1983) ulatusliku arhiiviga. Selles on igasuguseid pabereid, ajalehtede väljalõikeid, kirjavahetust kunstnikega, reisikirju, fotosid. Kastide kaupa materjali eesti kunsti kohta, mille olemasolu, ulatust ja väärtuslikkust varem ei osatud aimata. Seal on ka terve hulk mappe peaaegu kõigi eesti pagulaskunstnike kohta. Ka nende kohta, kellest Eestis teatakse üsna vähe. Seal on kirjavahetus sisuliselt kõigi toonaste eesti tippkunstnikega. Kogu selle tohutu materjali läbihekseldamine on alles pooleli.
Täidab tühikuid
Selgub, et Kõksil oli kavas Pallasest ja seal õppinud kunstnikest kokku panna põhjalik mälestusteraamat. Käsikirigi olevat valmis saanud ja viiteid sellele ilmub pappkastidest järjest lagedale. Raamat jäi Kõksil trükki andmata, sest surm tuli paraku vahele. Käsikiri aga avaks eesti kunsti kohta ilmselt paljugi uut.
Tartus asutatud kunstikool Pallas on üks eesti kunstiloo uhkemaid peatükke, mis iseloomustab laiemalt 20. sajandi esimese poole Eesti lugu. Pallase kooli õppejõudude ja õpilaste teosed on muuseumide väljapanekute tuumaks ja kunstiturul makstakse nende eest kõva hinda.
Kõks oli Pallase viimasest sõjaeelsest lennust ja jõudis Ado Vabbe õpilasena lõpudiplomini 1940. aastal. 1944. aastal lahkus Kõks Eestist ja piiri taha ta jäigi. Samamoodi nagu paljud tema kolleegidki. Uskumatu, kui suureks kasvas pagulaskunstnike kogukond, kelle jäljed kippusid Eestis samal ajal jahtuma. Nüüd päevavalgele tulnud Kõksi arhiiv täidab paljud tühikud lausa kunstnike ja sündmuste kaupa. Kuigi Kõks polnud enda kohta käivat arhiivi pidades täpne, oli ta seda süsteemsem teiste puhul – lausa täppisteadlane.
Tartu kunstimuuseumi direktor Reet Mark, teadusdirektor Tiiu Talvistu ja näitusemaja juhataja Reet Pulk-Piatkowska istuvad ümber laua. Kõksi pärandist rääkides nende silmad lausa põlevad. Kuna materjali maht on tohutu, siis ei ole kõike jõutud läbi töötada, aga kasulikke viiteid on juba praegu esile tulnud.
„Pallase raamatu käsikiri pole veel täismahus välja tulnud. Sellist valmis patakat praegu veel ei ole, aga meie suur tahtmine muidugi on, et see seal oleks. Ja jutt on olnud, et see olevat olnud täiesti valmis,” ütleb Mark.
Arhiivis on käsikirjalisi materjale, mis viitavad raamatule, ja Pallases käinud kunstnike mälestusi. „Ta räägib Pallase raamatust väga palju, on kirjavahetust, viiteid selle kohta, kus ta kogub materjali,” lisavad Talvistu ja Pulk-Piatkowska. „Nendest paberitest ja saadetud kirjadest ning lugudest nüüd selgub, kas on võimalik mälestusteraamat kokku panna. Aga see vajab ka varasemate materjalide suurt läbitöötamist ja otsade sidumist.”
Rahvusvaheline mees
Muide, Kõks oli tippkorvpallur Tanel Teini vanaonu. „Arhiivi sisuga ma tuttav pole, kuid loodan, et see toob selgust ka Pallase raamatu käsikirja saatusse, mis vanaema mälestuste järgi oli vanaonul valmis,” kinnitab Tein.
Kõks sündis täpselt sada aastat tagasi. Sel puhul avatakse täna Tartus seni mahukaim tema loomingu ülevaatenäitus – sealhulgas mitmeid piiri tagant pärit pilte. Kõks saavutas kunstnikuna suure tuntuse juba enne sõda. 1944. aastal lahkus ta Eestist Saksamaale ja mõni aasta hiljem asus elama Rootsi. Me ei tea täpselt, kui palju meie suurmehe pilte on piiri taga peidus või päris kaduma läinud, aga neid on vähemasti mitusada. Pealegi oli Kõks vahest üks enim mööda maailma ringi rännanud eesti kunstnikke.
Kõks oli suur otsija ja katsetaja, kelle sõjajärgne looming on paljudele tõeline üllatus. On nii võimsaid pilte, mis võtavad sõnatuks – näiteks tema vägevad abstraktsed tööd. Võimalik, et tulevikus ujub aeg-ajalt välismaalt pinnale veel sääraseid pööraseid avastusi. Tartu ülevaatenäitusel on ülal sadakond pilti. Selle aasta lõpus ilmub Kõksi loomingust üle 300-leheküljeline kataloog, mis võimaldab suurmehe loomingust veel rohkem aimu saada.
Rahvusvahelise mehena pidas Kõks sidet eri mandritel elavate pagulaste vahel. Talvistu räägib, et Kõksi ja tema eakaaslaste idee oli luua võrgustik, mis aitaks eesti kunstnikel müüa oma kunsti eri mandritel. „Kõks oli samas nagu Nipernaadi, kes oskas elada nii, et sellest rõõmu tunda,” ütleb Talvistu. „Rändas vabalt eri mandritel, kuid oskas ennast ära majandada. Igas kodus oli portree, mille ta oli teinud. Eks selle eest pakuti raha või prii ülalpidamist. Kasvõi öömajagi.”MõtePagulaskunsti muuseum
Paguluses on olnud vähe teadlikult koondatud kunstikogusid, kuigi kõigi väliseestlaste koduseinal on ikka olnud mõni nn omade pilt. Üht korralikumat kogu tahtis koondada pagulaskunstnik Eduard Rüga, kes oli üks Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges asutajaid ja sama käre organiseerija nagu Kõkski. Huvitav on lugeda kirjavahetust, mida Rüga pidas Rootsis elanud kolleegi Arno Vihalemmaga ja milles ta viitab pagulaskunsti muuseumi loomise mõttele. Sama mehega pidas tihedat kirjavahetust ka Kõks. Päris muuseumini majanduslikel põhjustel ei jõutud, ent Rüga teadis, et 50–60-teoselisele kogule suudaksid nad aluse panna ja anda sellega tulevastele põlvedele läbilõike võõrsil tegutsenud eesti kunstnike püüdlustest.KommentaarNäitus oli Kõksi õe soov
Tanel Tein
Endel Kõksi sugulane, endine tippkorvpallur
Näituse korraldamine oli minu vanaema Maimo Soidla [Endel Kõksi õde] suur soov. Tema soovis oma venna 100. sünniaastapäeva niimoodi meeles pidada. Mina olen selle soovi täitja. Kahjuks lahkus vanaema meie seast eelmise aasta augustis ega saa ise näitusest osa. Vanaema kinkis osa teoseid kunstimuuseumile, endale jäänud teosed jaotas ta veel elu lõpul poja ja tütre ning nende laste vahel. Pallase-aegsest loomingust on meie pere valduses mõned teosed, neid peaks olema veel muuseumi omandis ja kindlasti ka erakogudes.
Vanaonu ei olnud boheemlane, ta seisis kahe jalaga maa peal, teenis oma tööga elatist, reisis väga palju, rääkis mitmeid keeli ja kirjutas palju.
