Eesti kunst tunneb end hästi vaid salongis, leiab kuraator Eha Komissarov

Ants Juske kureeritud näitus "Vana ja uus narrat-sioon" Rotermanni Soolalaos ja Eha Komissarovi "Maal 99" Kunstihoones on asunud usinalt täitma kunagiste maalikunsti ülevaate-näituste kohta.

Mastaabilt on maalikunsti tihedus "ühe ruutmeetri kohta" grandioosne ning peab tunnistama, et ka kvalitatiivsem kui varasemate aastate sügis- või kevadsalongides. Seda peamiselt tänu kuraatorite otsustavusele teoste valimisel ning kujunduse meisterlikkusele.

Soolalao näituse kujundas Juske ise, Kunstihoone näituse Jaan Toomik. Mõlemad kuraatorid kurtsid, et eesti maalikunstist (eesti kunstist üldse) on raske head kuraatorinäitust teha, sest peaae-gu võimatu on leida eri kunstnike vahel ühisosa, millele oma ideed rajada.

Geograafiline kunst

Komissarovil tuli näitusel teha mitmeid kompromisse elavate klassikutega, keda justkui ei kõlbaks sellistelt näitustelt välja jätta.

Lisaks on olemas Maalikunstnike liit, kes arvab, et nendele kuulub maalikunsti ja maalikunstniku defineerimise monopol, määratledes viimast loomulikult läbi kuulumise ja mitte kuulumise nende organisatsiooni.

Kui näituse pealkiri viitab otseselt aastale 1999, siis tunduvad süüdistused trendikunsti propageerimises ja klassikalise maalikunsti unustamises eriti absurdsed. "Maal 99" ju peakski näitama seda, mis on trend aastal 1999 ja mitte upitama ajale jalgu jäänud/jäävaid kunstnikke uuesti postamendi otsa. Tänu kompromissidele ei joonistugi Komissarovi näituselt välja lõpuni selget arusaama, mis eesti kaasaegses maalikunstis tegelikult toimub. Samuti ei selgu, kuidas seda defineerida ning ajaliselt piirata.

Kunstnikud, kelle käekiri viimase 20 aasta jooksul pole nihkunud paremale ega vasakule või kes esitavad 1950. aastate neodada vaimus assamblaazhi, tekitavad lihtsalt mõttetu visuaalsuse hunnikuid, mitte ei anna adekvaatset infot kaasaegse maalikunsti kohta.

Õnneks on Komissarov Vintide, Arrakute, Elkenite osalust suutnud suhteliselt õnnestunult ohjeldada. "Vanadest" suudab hea irooniaga üllatada vaid Leonhard Lapin oma teosega "100 vaadet Toompeale", mis viitab nii Toompea uulitsamaalijatele kui ka poliitikale.

Kahtlemata tervikuna, kuigi ehk "kõhnemana" oma teistest teostest mõjuvad spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud Jasper Zoova, Peeter Alliku ja Andrus Joonase maaliprotsessi metatasandil käsitlevad maaliraami vangistatud videoteosed "Haigused", "Vägivald" ja "Surm" .

Tundub, et maalikunsti saabki liigitada geograafiliselt - Tallinn, (Kunstiakadeemia) Tartu (Pallase pärand), Pärnu liinil, (Academia Non Grata) ja mitte kuidagi teisiti. Ühisele sisutunnusele oleks nagu raske midagi rajada ning samuti on peaaegu võimatu ühiseid suundumusi välja tuua.

Mõnede üksikute teoste omavahelise kontrasti või dialoogivõime, mille Toomik kujundajana ka ära on tabanud, moodustab vahest meeldiva erandi. Nii on Toomik konfronteerinud näiteks Kiwa post- ja Peeter Mudisti totaalpsühhoana-lüütilised maalid, või Mirja- Mari Smidti ja Valeri Vinogradovi nõukogude ja vene

"ikonograafiast" pärit kujunditega teosed. Toomiku maalid "Nimetu" ja "Autoportree emaga" viimaselt personaalnäituselt kõrvuti Elin Kardi kehale vermitud manifestidega oleksid ehk nõudnud veel noore staari Alice Kase diplomitööks valminud maali "Formaat diplomile" lähedust, mis oleks ehk siis suutnud anda teatava vaatenurga kehale kaas-aegses maalikunstis.

Vastandina Kunstihoone näitusele, üritab Juske soolalaos leida teatavat ühisnimetajat nii kaasaegsele kui ka eesti lähiajaloo ja vanemalegi kunstile. Juba sisenemisel tervitavad vaatajat kolm eri ajastu teost - sajandialguse akadeemiline maal, Ando Keskküla "Maastik noaga" (1982) ja Toomas Miku videoteos, mis irvitab 20. sajandi kunsti esinaerualuse "Mona Lisa" üle, lastes tal seekord rääkida Beavise ja Buttheadi häälega.

Eri ajastute subjektiivne kokku kuhjamine tekitab tunde, et eesti kunstist narratiivsust otsiv näitus on ise teatava subjektiivse narratiivi loomise katse. Samas jääb aga "jutustav" maalikunst ise leidmata.

Näituse kujunduse kaudu - eri värvitoonides seinte ja seda ääristava bordüüriga - viitab kuraator salonglikkusele, mille kohta Komissarov irooniliselt mainis, et salong ongi ainus koht, kus eesti kunst end hästi tunneb. Ekspositsioon tervikuna mõjub küll salongliku pudipadina, seda aga peamiselt üksikute teoste detailirohkuse tõttu, mis salongikoosluses üle võimendub.

Müstiline valik

Pealegi on Juske kunstnike valik müstiline - kunstimaailma esindusautsaider Navitrolla, Toomas Vint, Jüri Arrak, Valeri Vinogradov, Rein Tammik, Evald Okas, Anu Juurak, Laurentsius ja A.D, Hannes Starkopf, Andres Tolts. Samuti fotograaf Kalju Suur ja rezhis-söör Grigori Kromanov.

Üks huvitavamaid teoseid sellel näitusel on Anu Juuraku closed circuit (suletud

ring) videoinstallatsioon, kus vaataja on asetatud projektsiooni ja kaamera vahele. Juurak transformeerib magritte´ilikku paradoksaalset maaliloogikat füüsiliseks. Astudes Juuraku "peegli" ette, näeb vaataja seal oma kujutist selja tagant.

Püüdes kahe näituse põh-jal nimetada üldisi tendentse eesti maalikunstis, siis koorub ehk välja kaks peamist grupeeringut. Esimene võiks olla metamaal - tegelemine maalikunsti ajalooga või maalikunsti kontseptualiseerimine - Al Paldrok, Indrek Mikk jt. Teisena võiks nimetada ühelt poolt Toomiku, Kase, Kardi ning neile vastanduva Kiwa maalikunsti "uue kehalisuse". Samas tundub, et zhanrikeskne lähenemine pole eriti tulemuslik ega mõttekas.

Sellest, et ülevaatenäitused end kapitalistlikus situatsioonis ammendanud on, räägitakse juba mitu aastat. Nüüd võiks kuulutada välja nende lõpliku surma.

Näitus

MAAL 99

Kuraator: Eha Komissarov

Tallinna Kunstihoones 18. juulini

UUS JA VANA NARRATSIOON

Kuraator: Ants Juske

Rotermanni Soolalaos 18. juulini