Eesti maalikunst pole veel surnud
Deviisi „Maali sõna” all toimus maalikunstnike liidu aastanäitus ka kümmekond aastat tagasi. Ainult Harry Liivrand kipub vahel unustama, et tema seda näitust Rotermanni soolalaos ei kureerinud. Küll aga on ta kureerinud praegust, mis peale Tartu Kunstimaja põhisaali hõlmab ka kaht galeriid. Kuraatori enda sõnul tähendab „Maali sõna vol. 2” „aktiivset, kujundlikku ja mittekonjunktuurset ühiskonna ning maalikunsti arenguvõimaluste reflekteerimist”. Paremini ei saagi öelda!
Näitusel on 41 kunstniku tööd paari viimase aasta toodangust. Kuraator on valinud töid seinast seina, põlvkondadest põlvkondadeni. Näitus on eklektiline: seal on stiile abstraktsionismist uue hüperrealismini. Kuid midagi pole teha – selline see meie maalikunst praegu on.
Olen tihti mõelnud: milleks neid maalikunstnikke vähemalt kolmes kunstikõrgkoolis õpetatakse? Millega nad hakkavad leiba teenima? Riiklikke oste peaaegu ei tehtagi ja kui sa pole Navitrolla, siis võid nälga jääda.
Kuid maalikunst elab, kuigi tema surma ootasid juba futuristid ja dadaistid. Marcel Duchamp otsis välja prantsuse ütluse „loll nagu maalikunstnik”. Mingi katkestus toimus meil 1990. aastate algul, kui moodi läksid uued meediumid: foto, video, digikunst ja installatsioonid. Heinz Valk tegi minust Sirpi karikatuuri, kus ma pigistan pintslit käes hoidvat Rembrandti baretiga maalikunstnikku ja küsin: „Õlivärvilõhn on juures, ikka veel maalid?” Kuid maalikunst elab edasi ja murrang tuli siis, kui maalikunstnike liidu etteotsa astus Jaan Elken, kes hakkas tegema korralikke kureeritud näitusi.
Maalikunst kui harrastus
Mõistagi maalikunstiga ära ei ela, eriti veel praegusel ajal, mil inimestel kulub raha pildi ostmise asemel pigem vajalikele tarbeasjadele. Nii hakkab kunst muutuma harrastuseks, sest kunstnikud ei saa vabakutselistena pühenduda vaid oma loomingule. Minu meelest kumab see läbi ka praegusest näitusest. Vanameistritel on palju enesekordusi, kuigi näiteks Jüri Arrak ja Enn Põldroos on leidnud rabavaid süžeesid. Rohkesti on maalilist lõtvust, noorte puhul juba nähtud stiilide kopeerimist ja kohati lausa diletantismi. On siiski ka töid, kus on tunda kunstniku sügavat sisseelamist oma teemasse: näiteks Helina Loid-Kudu mustades toonides ekspressiivne maal „Ei kuskil” või eksistentsialistlikult mõjuv Veiko Klemmeri „Tool ühele” ja Anna Litvinova-Merilo maal. Huvitav on ka näitust sisse juhatav Kaido Ole uus areng kuhugi op-kunsti suunas. Mida ta küll võib mõelda pealkirjades esineva sõna „küsimused” all: on see siis küsimus meile, endale või küsimus meie nägemistajule?
Kuid mis seal ikka. Nooremad kriitikud ei näe sellistel ülevaatenäitustel vanades kunstiliikides mingit mõtet, kuid samal ajal ei näe ma ka mingit mõtet importida mõttetuid „moodsaid” väliskunstnikke või tuntud kunstnike kolmandajärgulist loomingut. Las kodumaine maalikunst elab nii kaua, kuni jätkub tegijaid ja vaatajaid. Kuraatoril jääb üle leppida materjaliga, mis tal käepärast on. Harry Liivrand on seda ruumide võimalusi arvestades hästi ära kasutanud ja huvitavaid kooslusi loonud.
Näitus
„Maali sõna vol. 2”
maalikunstnike liidu aastanäitus
Tartu Kunstimajas 11. oktoobrini
Kuraator Harry Liivrand
