Vastupidi. Ei ole midagi silmakirjalikumat, kui väikerahvasse nii ehk naa kodeeritud alaväärsuskompleksi pinnalt soiguda, kuidas meil midagi ei toimu ning kuidas kõik kohalikud ponnistused surnult sündinud tühi sebimine on.

Pole asi nii hull midagi, numbritega me end muu maailmaga võrreldes mõistagi kaugele ei jõua, kuid täppisteaduste kõrval eksisteerivad ka humanitaarsed alad ja seda ei maksa unustada.

Eesti plaadiostja peab pahatihti 99 kroonist jaehinda CD-l leiduvast muusikast olulisemaks ja juba mõnda aega domineerib albumimüügi edetabelites odavalt tehtud ja seetõttu ka peaaegu olematu hinnaga müüdav kraam, millele ei julge isegi tapeedi austusväärset tiitlit omistada, sest milline sisekujundusest vähegi tönkav inimene endale selliseid seinu sooviks? Kuid popkultuur tahab olla tõsiseltvõetav. Teda peab iseloomustama mingigi legitiimsus.

Nii otsustas Eesti Fonogrammitootjate Ühing sel aastal jagatavate auhindade määramisel muusika kommertsiaalsetest tahkudest eemalduda ja erinevalt eelmistest kordadest üritati loorbereid jagades asju ka niiöelda sisuliselt hinnata. Padupornograafia jäi pärgamata ja Riho Sibul ning Claire’s Birthday said teenitud tähelepanu, mis veel eelmisel aastal oleks olnud kahjuks mõeldamatu.

Muidugi võib alati ilkuda. Mis on Dagöl pistmist etnomuusika ja Super Slinky’l jazzi või bluesiga? Miks pääses peavoolust vähegi vasakule kalduv muusika löögile ainult parima plaadikujunduse kategoorias? Miks seati kandidaadina üles Jüri Homenja, ehkki oli niigi selge, et uue doktriini valguses polnud tal vähimatki võimalust? Kellel on vaja teada parima plaadifirma nime? Caatrit tantsumuusika auhinnast ilma jättes mindi enesepuhastuses ehk liigagi kaugele ja üleüldise kiretuse õhkkonda oleks natukenegi päästnud see, kui väljakuulutatud võitjad rõõmu vähemalt teeseldagi oleksid üritanud.

Kuid kõigist küsitavustest olulisem on tõsiasi, et oma Lääne sõpradele auhinnatud Eesti plaate mängides pean ma seekord oluliselt vähem selgitama ja vabandama.