„Eesti novell 2020”. Surm on normaalne ja ka naine võib olla kirjanik
Novellikogude arvustused päeva- ja nädalalehtedes tähendavad sageli seda, et ruumi on mõneks vähem või rohkem statistilise iseloomuga tähelepanekuks. Mõned novellid saavad mainitud ühe-kahe lausega, eriliste intrigeerijate puhul on võimalik priisata ehk suisa terve lõiguga. Ennetavalt kirjeldasin ka sedasama arvustust. Kes on eriolukorra aega meemidevääriliselt kasutanud, on ehk leidnud rohkem aega lugemiseks, süües aga, oh klišeed, kasvab isu. Seega loodan, et see tekst ongi lugeja jaoks eelkõige isuärataja.
Kogumikus „Eesti novell 2020” on 17 novelli. Sealhulgas – nii nagu eelmistel aastatel – Friedebert Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lood P. I. Filimonovi (Roman Fokini) „Sebastian Rüütli tõehetk” ja Livia Viitoli „Õpetajanna saabumine” ning novell saja aasta tagant, Eessaare Aadu ehk Jaan Anvelti „Metsa serval”. Peale selle Mart Velskeri essee „Eesti novell ja aja vaim” ja autorite lühitutvustused.
Pandeemiale piir
Viimased on sel korral koroonaajaga seotud. Tutvustuste autor (Urmas Vadi?) on kirjanikud sidunud püha kohusega panna pandeemiale piir, säilitada kaine mõistus ja tegutseda komplitseeritud olukordades operatiivselt. Seda õilsat ülesannet täidavad nad kujutletava EN20 operatiivüksusena, kogumiku autoritena. On iseasi, kas vimkaga tutvustusi saab just ajastu dokumentideks nimetada, aga igal juhul markeerivad nad jabura aja, kuhu kogumiku ilmumine sattus.
„Kaasaegse kirjanduse valikutes oli sarja kahes eelmises raamatus meeste ülekaal ilmne, nüüd on aga pilt muutunud. Kas on teadlikumaks muutunud raamatu koostajad või ikkagi ongi muutunud eesti kirjandus? Tahaks loota mõlemat.”
Kogumiku „Eesti novell 2020” 17 autorist kaheksa on naised. (Vist. Paula Nerve nime taga oleva reaalse inimese kohta ei oska ma arvata.) Seda on varasemast tunduvalt rohkem. 2018. aasta kogumikus oli esindatud neli naist ja 2019. aasta omas viis. Seda, et siinse arvustuse pealkiri on mõeldud iroonilisena, ei ole vast vaja eraldi mainida.
Kogumikku saatvas essees on edasiminekut soolise tasakaalu (või selle põhjuste?) kohta täheldanud ka Mart Velsker: „Kaasaegse kirjanduse valikutes oli sarja kahes eelmises raamatus meeste ülekaal ilmne, nüüd on aga pilt muutunud. Kas on teadlikumaks muutunud raamatu koostajad või ikkagi ongi muutunud eesti kirjandus? Tahaks loota mõlemat.” (Lk 180)
„Läti lipp” on kogumiku nael
Omamoodi näitaja on seegi, et sel aastal on ka Priit Hõbemägi Areenis ilmunud ülevaate tarbeks naissoost autorid üles leidnud. Veel eelmisel aastal luges ta muljetavaldavate nimede hulka vaid mehed. „Autorite palett (et mitte öelda ballett) on muljetavaldav – treenitud profid nagu Toomas Vint, Toomas Haug, Jan Kaus ja Tiit Aleksejev, multiinstrumentalistid Armin Kõomägi, Urmas Vadi, Taavi Eelmaa, Madis Aesma, Janar Ala jpt,” loetles ta siis. Ent Maarja Kangro novelli „Läti lipp” on Hõbemägi sedapuhku nimetanud suisa kogumiku naelaks. Sellele on raske vastu vaielda.
Maarja Kangro novelli tegevus toimub Ventspilsi loomemajas ja seda ümbritsevas keskkonnas. Kõrvuti on seatud üdini füüsilised vaatlused, püüdlused, ihad ning intellektuaalsus ja intellektuaalitsemine. Need viimased omakorda põimununa. Minategelase tähelepanu keskmes on toores kehaline tõmme lätlase Druvise vastu. Ka muu on tajutavalt füüsiline. Ühel hetkel mõtleb ta raseeritud või eriliselt pöetud v*ttude proportsioonile sealses spordiklubis võrreldes Tallinna omaga. Tema rutiin on „spinatid, ökoavokaado, heeringas, fitness”.
Lisakihti ei lisa naiseks olemine, vaid teadlikkus sellest, mida naiseks olemisest enamasti eeldatakse.
Nii enesele kui ka läheduses olevatele kehadele jõulise lähenemise kaudu võtab Kangro justkui stereotüüpselt maskuliinse positsiooni, ent on ilmselgelt teadlik kihtidest, mille lisab sinna naise positsioonilt kirjutamine. Täpsustan. Lisakihti ei lisa naiseks olemine, vaid teadlikkus sellest, mida naiseks olemisest enamasti eeldatakse. Kangro põimib loo läbi kultuuriliste viidete ja peene kirjeldusega, vormistab täpse rütmiga, on (kas võin öelda – tavapäraselt?) detailne ja täpne. Novell tundub ühtaegu intiimne, ent loob pinnase üldistusteks. Veelgi enam, viimaks suumib Kangro isiklikust ja kehalisest loost välja ning asetab selle elegantse pintslilöögi abil ühiskondlikku konteksti.
Täiskasvanud laste (fantaasia)maailmas
Vastandlike ootustega, ehkki sootuks teisel moel, mängib ka Kertu Moppel novellis „Kangelase teekond”. Peategelane Marko loob filmidele muusikat. Ta teeb seda… no umbes „nagu Pärt”. „Selleks peab ikka geenius olema, et ise sellise muusika peale tulla, aga mis geenius peab veel olema selleks, et täpselt samasugust muusikat teha,” arutleb tegevprodutsendi abikaasa Marko muusika üle. (Lk 39) Ja Marko arutleb omakorda, mis on tema elu suur eesmärk.
Margit Lõhmuse („Veider”) käredat, meeldivalt nurgelist käekirja on vist nüüdseks juba keeruline ebatraditsiooniliseks nimetada. Kui arvestada kasvõi seda, et ta on peale muude äramärkimiste kujunenud „Eesti novelli” kogumike püsiautoriks. Kolme kogumiku kohta ehk veidi suureline mõiste, ent ta on ainus, kelle novellid on esindatud kõigis seni ilmunuis. Muide, kahe lühivormiga kolme kogumiku vältel on esindatud Urmas Vadi, Maarja Kangro, Toomas Haug, Jüri Kolk ja Tauno Vahter.
Tauno Vahter võtab novellis „Intsident 43. lasteaias” võimuvõitluse, nõudmiste ja paremate tingimuste saavutamiseks korraldatud meeleavalduse teema ning asetab selle lasteaia konteksti. Unustamata, muide, ka näiteks kultuuride vahelist koostööd. Ja mängib lihtsa, ent väga tõhusa võttega omakorda ümber lugeja viisi näha täiskasvanute maailma. Kompositsiooni poolest sobilikult järgneb kogumikus Vahteri novellile Kristjan Sanderi „Homo ludens”, kus, vastupidi eelmisele, leiavad täiskasvanud end laste (fantaasia)maailmast.
Viited surmale
Kui vaadata kogumikku tervikuna, jäävad pinnale morbiidsemad valikud. Ajalooliste traumade teema on ette võtnud Maimu Berg ja ka novellist sajandi tagant – Eessaare Aadu. Jüri Kolgi „Ada”, P. I. Filimonovi „Sebastian Rüütli tõehetk” ja Piret Põldveri „Igaüks kannab oma risti ise” on üht- või teistpidi seotud surmaga. Ja sealt edasi surmaga seotud kommete, lubaduste ja ootuste väljaga. Kolgi ja Filimonovi lood pakuvad seejuures heldelt ruumi ka huumorile.
Kuivõrd surm on midagi, millega teadupärast igaüks meist siinse ringkäigu lõpetab, tundub selline läbiv teema õigupoolest mitte morbiidne, vaid – arvestades valitud lähenemisnurki – surma kui teema igati õigustatud normaliseerimine.
Kuivõrd surm on midagi, millega teadupärast igaüks meist siinse ringkäigu lõpetab, tundub selline läbiv teema õigupoolest mitte morbiidne, vaid – arvestades valitud lähenemisnurki – surma kui teema igati õigustatud normaliseerimine.
Toomas Haugi novelli „Mustamäe vanad” keskmes on omakorda elule tagasi vaatav vanapaar, kellel novellis seatud olude tõttu surmani enam ülemäära palju aega ei paista jäävat. Viited surmale jooksevad läbi ka Urmo Jaanimäe novellist „Ajaliku elu rõõmud”, mille tegevus hargneb arstikabineti ooteruumis. Õigupoolest, kui mõtlen veel loetud novellidele ja annan järele alateadlikule vajadusele kõike rühmitada, siis võiks siia lisada ka Livia Viitoli „Õpetajanna saabumise”, kus võõra välismaalt saabunud õpetajanna aitamine asetab peategelase ebamugavasse olukorda. Ja kui ruum ei piiraks, ei saaks siingi näidetega veel pidama.
Kõikide novellideni ei jõudnud ja mõne puhul, mida hirmsasti kiita tahtnuks (näiteks Andrei Ivanovi „Hapsal”), ei leidnud lihtsalt õigeid sõnu. Jääb siis nii. Loodan, et lugeja teeb arvustuse vormist, mis arvustatavale väärilist au ei osuta, hoolimata järelduse, et Eesti novellimaastikul tasub silma peal hoida, ja loeb läbi nii mainitud kui ka mainimata novellid. Kui 2019. aasta kogumikus leidis Märt Väljataga, et Eestis ei käi novelli käsi muu kirjandusega võrreldes sugugi halvasti, siis „Eesti novelli” kogumikud on kahtlemata osa sellest, et see käsi üha paremini käiks.
