Eesti nüüdiskunsti klassika kommunistliku tööstuse varemeis
Nüüd on nii, et kapist on välja toodud märkimisväärne hulk kraami, mille väärtusesse mõned riigieetri ajukääbikud, Toompeal igavlevad poliitvägilased ning võrgukommentaatoritest sotsiopaadid juba hea tosin aastat on suhtunud mahategeva eelarvamusega. Sest mine tea, mille toob meie koduõuele kaasaegne kunst – viimati veel värskemaid tuuli naaberauulist.
Signe ja Guido Sammelselg teavitasid nädala algul seltskonda avalikult oma rohkem kui kümneaastasest sõltuvusest eesti moodsamast kunstist. Publiku ette toodi valik nende erakogust. Kõik, mis loodud Eestis pärast 1965. aastat, on neile aastate jooksul pakkunud huvi ning see huvi on kosunud sadakonnast maalist, graafilisest lehest ja kollaazist koosnevaks kollektsiooniks, millest märkimisväärne osa kuulub eesti moodsa kunsti klassikasse. Andres Tolts, Mare Vint, Tõnis Vint, Toomas Vint, Jaan Toomik, Peeter Laurits, Ilmar Kruusamäe, Peeter Allik, Kaido Ole, Marko Mäetamm, kui mainida vaid tuntumaid. Võib seega rahumeeli tõdeda, et Sammelselgade kollektsiooni paljude taieste väärtuste üle on vaidlused juba lõppenud, sest teistel, noorematel seisab “kunstiajaloo veretest” alles ees, nagu ürituse kataloogis ähvardavalt märgib kunstiteadlane Eero Epner.
Sümboolne tunnustus
Vaala seekordne näitus on tema ajaloo suurim, ekspositsioon on laienenud ka üle tee, vana tehase ruumidesse. Ometi ei mahtunud kõik ära, ja seda kujundaja Andres Toltsi kindlal nõudmisel jätta piltidele ka natuke hingamisruumi. Nüüd on see siis tehtud, seltskond sellest osa saanud ning mahukas kataloogki ringlema saadetud. Ometi olevat viimane juba praeguseks iganenud, Sammelseljad olla vahepeal midagi juurde ostnud ning ostvat kohe veel midagi.
Epner märgib ka, et tõsine erahuvi kaasaegse kunsti vastu on Eestis suisa tähelepanuväärne, seda eriti võrdluses Läti ja Leeduga, kus suurem demograafiline baas lubaks eeldada ka suuremaid käibeid. Aga ei, Eesti kunstioksjonid näitavad suuremaid numbreid ning ka valmidust kaasaega tudeerida. Lõunanaabreid köidab pigem antiik, mis ilmselt ongi turvalisem investeering. Ometi ei saa kunstikogumise motiiviks olla teenimine. Mingil majandusliku edu etapil osutub võimalikuks ja nimelt ka vajalikuks teenida midagi muud.
Ma ei arva, et seda “midagi muud” peaks ilmtingimata ringihõljuvate muusadena kujutama. Vaja on hoopis teenida ära empaatilise metseeni reputatsioon, mis sünnib kasumiloogika hülgamisest puhta kulutuse kasuks. Arvata võib, et väljaspool Eesti ahtaid riigipiire langeb eesti kunstnike tuntus märgatavalt, seega ka ostuhuvi ning võimalused neilt teenida. Seda enam läheb hinda kollektsionääri zesti ennastsalgavus – sümboolne tunnustus rahvuslikule nüüdiskunstile, mis liigub nüüd eksklusiivsest ateljeeruumist otse eksklusiivsesse erakollektsiooni. Ma usun, et sellest sümboolsest majandusest hakkab võrsuma uusi kultuurilisi konsensusi, mille ülesostmiseks riigil pahatihti raha napib ning mille tönkamiseks “avalikel kõnelejatel” oidu ei jagu. Nii sünnibki erakapitalist toituv kultuurikiht, mis ilmutab end avalikus ruumis ainult siis, kui heaks arvab. Järgmise kümne päeva jooksul suvatseb see end Vaalas ametlikult imetleda lasta, et siis taas koju naasta. Eemale turust, eemale pakkumise ja nõudmise tüütavatest vahekordadest.
