Eesti on Euroopas omadega täiesti sees
Avamisele vahetult eelnenud teaduskonverentsil tõdesid mitmed Balti regiooni intellektuaalid, et see sund on Ida-Euroopale tähendanud poole sajandi pikkuse ajalooperioodi kokkupressimist üheksaküm-nendate aastate hullumeelsesse arengutemposse, lisaks šokimajandust ja kunstimäsusid, ajalooteadvuse mandumist järeleaitamistundideks ja kogu regiooni langemist lolli, kuid püüdliku õpilase seisusesse. Tõdeti ka enesehinnangu langemist ja sotsiaalse väärikuse kadu liitumisel järjekordse vennalike rahvaste hiigelperega, sest vastu võetakse nõukareid üleoleva armulikkusega nagu vaeseid sugulasi, kes teel koju röövlite kätte langenuna on jäänud veelgi vaesemaks.
Poolhullud Venemaalt
Märgiti ka, et Venemaa kohta eespool kirjutatu nii väga ei käi. Seda juba põhjusel, et Venemaa ei ole tulnud “meie ühisesse Euroopa koju”. Vene on ikka seesama ähvardav, kauge, salapärane ja tundmatu Teine, mis seisab Euroopa vastas ja laseb end aeg-ajalt armulikult aasida. Peterburi kunstikuraator Jekaterina Djegot osutas kahtlemisi, et praeguseks on sellisest kuvandist saanud juba Venemaa kunstnike enesereklaamitrikk. Pidevalt tuleb Venest kunstiturule mingeid poolhulle, kes transis ja absurdis kõnelevad jumalakeeli ning tülgastava äärmuseni viidud enesepilas irvitavad tsiviliseeritud Euroopa publiku ootuste üle. Juba perestroika ajal õnnestus selle maa kunstnikel teha endast Berliini müüri pragudest ja leti alt Läände immitsev dissidentlik ja defitsiitne kultuurikaup ning ka viisteist aastat hiljem taotakse üsna edukalt sama rauda.
Orjalikud baltlased
Osalt on üle Baltimaade peade toimuv kultuurisuhtlus osutunud võimalikuks tänu sellele, et kolm “balti tiigrit” tõmbasid pea kohe tänumeeles õlgade vahele, kui nende iseseisvumisel tuli jutuks võimalik liitumine NATO ja EL-iga. Venemaa ajas samal ajal jäigalt edasi oma “haukumise ja hammustamise rida”, mida poliitikas esindab õel kloun Vladimir Īirinovski ja kunstis inimkoer Oleg Kulik. Baltlaste orjaliku teenistusvalmiduse tulemusena paigutub nende endi riigikolmik valitsevates kultuuriperspektiivides kahekordselt ääre peale.
Tuumik-Euroopa jaoks pole me veel “üdini kultuursed” ning Venemaaga vennastumiseks ei ole meil piisavalt “hingeavarust” ega “dostojevskilikku meeleheidet”.
Oleme igatpidi tuhmid, kohaliku tähtsusega moonakate luuserkultuurid, kes ei tea enam, millise ilmakaare poole koogutada ning teretavad igaks juhuks käppapidi ka mõisniku koera. Noh, et ei arvataks, et me ei tunne härraste kombeid.
Tasemel tellimustööd
Eesti kahvatu positsioon paistis ka konverentsil välja. Meie esindajal oli palutud rääkida George Sorose rollist 1990-ndate kunstis (saate aru, mitte meie endi rollist, vaid Sorose omast!). Paraku ei saanud me isegi sellega hakkama.
Eelkirjeldatud tõsiasjade valguses on ausalt öeldes juba jumala ükskõik, milline kunstinäitus sellisele asjade seisule külge on kleebitud. Mari Laanemetsa, Killu Sukmiti ja Ene-Liis Semperi uhiuued videotööd on kahtlemata väga heal tasemel esitused, millele pole vähimatki ette heita, kuid ainuüksi seik, et need olid tellimustööd rajatagusele üritusele, annab meile aimu sellest, kes kelle majapidamises edaspidi tööle hakkab. Mart Viljuse, Herkki-Erich Merila ja Arbo Tammiksaare teosed olid hitid varasemast ajast ja kõlbasid ikka vaadata. Kunstniketandemi Avangard performance liigitus paraku dekoratiivkunsti valdkonda. Aga noh, ega meilt vist eriti rohkem oodatagi kui ontlikke õukondlasemaneere, sest kuninga narri amet on igavesest ajast igavesti kinnistatud Siberi poegade päritavaks privileegiks.
