Eesti päritolu pariisitar Eléonore de Montesquiou Euroopa piirilinnas
Eléonore Montesquiou on 1970. aastal Pariisis sündinud kunstnik, kes ütleb enda kohta, et ta töötab ja elab Berliinis ja Tallinnas. Eesti publikule ei tohiks tema nimi olla päris võõras, sest 2002. aastal oli tal Kunstihoone galeriis näitus „Minu maja on minu maa” ja 2006. aastal samas Linnagaleriis näitus „Aatomilinnad”, mis keskendus Paldiskile ja Sillamäele. Nüüd on ta läinud piirilinna Narvasse.
Eléonore räägib ka oma Eesti juurtest. Tema esivanemad on elanud Narva taga, tollal Eestis, kuid lõpuks jõudsid Pariisi. Ta võib suhelda nii eesti kui ka vene keeles. Mitmel maal elanud kunstnikul on ainet mõtiskleda mitte ainult oma identiteedi, vaid ka mitmerahvuseliste ühiskondade inimeste enesemääramise üle. Kui Paldiski ja Sillamäe projekti puhul ütles ta, et portreteeris rohkem linna kui inimesi, siis nüüd on vastupidi.
Oleme narvakad!
Narvast on nüüd saanud Euroopa piirilinn. Väidetavalt teatas küll Hitlergi ühes kõnes, et seal, kus on Narva jõgi, lõpeb Euroopa. Kultuuriline erinevus vaatab meile vastu juba Eesti viiekrooniliselt, kus ühel pool on euroopalik, teisel pool vanavene stiilis kindlus. Ometi moodustasid Narva ja Ivangorod Nõukogude ajal ühise organismi. Nüüd eraldab jõgi piirina kahte riiki. Näituse keskme moodustab video „Kalamees”, kus Saša õngitseb keset jõge jäässe puuritud august kalu. Eléonerele on see midagi ennenägematut, mida ei kohta Pariisis ega Beliinis. Paneb mõtlema, et kunagine Sõpruse sild on kahe linna vahel suletud – sellest räägib video „Sild”. Näeme ka jõe kaldal peesitavaid inimesi, kellel on silmside sugulaste-tuttavatega teisel pool jõge. Asi pole muidugi nii hull kui näiteks kahte Koread eraldava jõe kallastel. Videos „Naine” räägib Saša ema, et tal on nii Eesti kui ka Venemaa pass. Nii et üle piiri ikka saab ja käib ka äge kaubavahetus, millest Eléonore sõnul keegi eriti kaamera ees rääkida ei tahtnud.
Kunstnik on intervjueerinud ka kohalikke inimesi. Videos „Bussijaam” räägib noormees, kes on elanud Peterburis ja Narvas ning töötanud koguni Hispaanias, et tal on raske neist mõnda eelistada. Videos „Piiter ja Tallinn” tuleb samuti esile Narva venelaste kõhklus.
Narva on geograafiliselt ja kultuuriliselt piirilinn ka selles mõttes, et ta asub Tallinna ja Peterburi vahel. Küll hinnatakse mõlema linna eeliseid ja puudusi: Tallinn on euroopalikuma elustiiliga, kuid Piiteris on rohkem glamuuri ja ka sealsed ööklubid on etemad. Noored on mobiilsemad, kuid videos „Gazette” näeme vana naist, kes säilitab kõiki omal ajal tellitud Nõukogude ajakirju (Junost, Molodoi Tehnik, Nauka i Žizn jne). Videotest kumab mitut puhku tõdemus: „Meile ei meeldi elada ei Eestis ega Venemaal, me ei taha samastuda mingi rahvusega – me oleme lihtsalt „narvitijanõ”.”
