Naiskunsti näitus on põnev, publikusõbralik ja pakub rikkalikult uudset infot.

Kataloogi kaanelt vaatab otse vaatajale silma uhke, suitsu suu ääres hoidev ja lühikese tukaga mehelikus mantlis (pintsakus?) noor naine. Temast õhkub iseteadlikkust ja komforti, kergelt trotslikku poisitarilikku olekut. See on Lydia Mei kuulus maal „Naine sigaretiga” 1920. aastatest, kümnendist, mil naine senises meestekeskses maailmas mitmes olulises mõttes emantsipeerus, ajalooliselt meestele kuulunud positsioone üle võttis ja ütles minevikuväärtustele põhimõtteliselt hüvasti, ka Eestis. See maal on vaieldamatult väljapaneku sisuline vapipilt.

Kui kuulsin, et Kumus organiseeritakse temaatiline ülevaatenäitus „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis” ehk naiskunstnikud naistest, mõtlesin automaatselt, et sellega meenutatakse ka 80 aasta möödumist esimesest Eesti naiskunstnike näitusest, mis toimus Alfred Waga korraldatuna Tallinna kunstihoones oktoobris 1939 (muide, Eestis oli 1939. aasta kuulutatud Miina Härma nimeliseks muusika-aastaks). Kuid eksisin, 1939. aasta näitust ei tuletata „Eneseloomise” seinatekstides ega kataloogis sõnagagi meelde, kuigi tollast väljapanekut võib pidada naiskunsti emantsipatsiooniprotsessis – mille ajalooga tegelemist „Eneseloomine” kõige otsesemalt deklareerib – üheks olulisemaks kunstipoliitiliseks sammuks.

Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: