Eesti sõudmine – kullasäras tuhkatriinu
Mis seal salata, ka sõudmise rahalisi võimalusi ei saa tähtspordialadega võrrelda, sõudmine on ala, mis püsib suures osas sellega tegelejate fanatismil. Ometi on just sõudjate esinemine Ateena OM-il eestlaste südamed uhkusest põksuma pannud.
Ateenast tuleb tuua medal!
Tults räägib, et Ateena OM-iks hakati valmistuma juba 1998. aastal, mil sõudeliidu toonase presidendi Peeter Mardnaga kahasse koostati klassikaline projekt. “Panime kõik kirja: strateegilised eesmärgid, ressursid, aja,” pajatab Tults.
Sõudeliidu Ateena OM-i eesmärgid mõjusid toonaseid olusid arvestades ambitsioonikalt. Saata olümpiale 2–3 paati. Põhieesmärk – sada medal, jõuda 12 hulka (B-finaali). (Hetkel, mil me sellest räägime, on ühene ja kahene paat jõudnud finaali ehk kuue hulka ja neljane B-finaali ehk alameesmärgid peale medali on juba täidetud!)
Projekti esimese, Sydney OM-iga päädinud kaheaastase faasi lõppedes lahkus senine sõudeliidu president Mardna ja tuli hakata otsima uut presidenti. “Püüdsime Tarmo Kõutsile auku pähe rääkida, et ta hakkaks meie presidendiks,” usaldab Tults, “sest lootsime sõjaväe ressurssidele.”
Plaan tundus igati sobilik: juba Laidoner kuulus omal ajal Eesti Olümpiakomitee täitevkomitesse ja Kõuts on pealegi merega seotud mees. Kuid Kõuts hakkas hoopis laskurliidu presidendiks. Suurem kahju sündis aga sellest, et kuigi kahe Narva sõudepoisi ülevalpidamise osas loodeti sõjaväe abile, jäi see saabumata. “Kõrged sõjaväelased Kõuts ja Ants Kiviselg lubasid, et kaks Narva sõudjat saavad Viru pataljoni üleajateenijateks, kuid midagi sellist ei toimunud,” on Tults tagantjärelegi pahane. Saabuski kriis, Leonid Gulov abiellus ja oleks äärepealt kolinud naise kodumaale Lätti.
“Naistega on probleem,” ütleb Tults järsku. “See on võtmeküsimus!” osutab ta strateegilisele puudujäägile. “Tüdrukud, tulge sõudma, see on nii kasulik – kõik lihased töötavad ja vabas õhus on tervislik olla! Mitte üheltki diskolt ei leia te selliseid poisse nagu sõudjate seast!” Ja Tults kiidab pikalt sõudjate ateetlikkust. “Nad on vaieldamatult kihvtid ja sportlikud!
Millest elab Jaanson?
Põhiliselt toetab sõudjaid Eesti Olümpiakomitee, raha laekub ka hasartmängumaksust. 2004. aastal said sõudjad hasartmängumaksudest 1,2 miljonit, 2003. aastal 1 miljoni ja enne seda langevas joones vähem. “Alaliitude toetussummad ei ole 5–6 aastat muutunud,” nendib Tults. Raha jagamise aluseks on saavutatud koht.
“Kui nüüd neljane jääb üheksandaks, siis läheb väga raskeks,” pihib Tults. “Ometi on nad väga head poisid!”
Sponsorrahasid sõudjatele eriti ei jagu. Kuigi Tults on valmistatud sponsorite jaoks ette eri paketid, ütleb ta, et sellised asjad Eestis ei toimi. Siiani on kahel aastal, 2001 ja 2002, MM-ile sõiduks toetust andnud Tallinna Sadam. “Ometi on see poistele juba psühholoogiliselt tähtis, et sul ka mõni logo rinna peal ripuks. Siis ajad rinna ette - olen kõva mees!”
Ateenasse vedasid Tults ja treener Sergei Glusko paadid sõudeliidu vana bussiga. “Küsisime küll Mercedese esindusest (sest juhuslikult koosneb sõudjate senine autopark just seda marki autodest), et andku olümpiani üks buss tasuta kasutada, aga nemad leidsid, et neil pole selleks rahalisi vahendeid,” ütleb Tults. Ta on siiski optimistlik: “Probleemi ei ole, kuigi ideaalist on asi kaugel ja järgmiseks sammuks pärast olümpiat on just autopargi korrastamine.”
Jüri Jaanson saab olümpiastippi 8000 krooni kuus. Jaansoni occupation ametliku OM-info andmetel on real estate manager. Tultsi teada üürivad Jaansonid Pärnus välja pisikest hoovimaja, Jaansoni vend tegeleb perekonnale tagastatud kortermajaga. Abikaasa Tatjana on treener.
Enne Ateenat on sõudjad saanud uued paadid (Jaansoni ühene Empacher maksab ca 100 000, neljane Filippi 230 000) ja pisema alpi telgi, mida on hea ühest kohast teise tarida. Jaansoni paadil on GPS, millega kiirust mõõta. Poistel on pulsomeetrid, olümpial on kaasas masseerija ja kaasaegse teaduse teadmisi arvestades jälgitakse sõudjatel testosterooni ja kasvuhormooni taset veres.
Tults loodab, et Rein Kilgi sõudeliidu presidendiks saamisega (Kilk olevat nõustunud, sest president ta polevatki veel olla saanud), saabuvad paremad ajad. Kilgi Pärnu firmad - Pärnu Sadam ja Pärnu Stividorid - on mõlemad toetanud sõudjaid 100 000-ga, abi on sellestki, et Kilgile kuuluv Pärnu kuursaal sõudjaid tasuta toidab. Aidanud on ka Eesti sõudmislinnad: Pärnu, Narva ja Tartu.
Sõudjate võimas vennaskond
Sõudmisest räägib Tults pikalt ja naudinguga. Kreeklaste sõjalisest võimust, mis põhines just laevastikul, mida, pange tähele, viisid edasi sõudjad. Sellest, kuidas sõudmine võis olla korraldatud, et laeval oleks teise laeva ründamiseks vajalik äkk-kiirendus. Ja milline täppisteadus on sõudja liikumine, millised füüsikareeglid on mängus ja miks sõudja just ette positsiooni jõudes peab hakkama tõmbama. Kuidas vahepeal prooviti sõudepaate ehitada nii, et sõudja istus paigal ja hoopis aerud liikusid kronsteini peal, kuid see variant osutus liiga kalliks. Kuidas praegu otsitakse sõudemuuseumi jaoks tikutulega taga möödunud sajandi keskpaiku valminud paadivarianti, milles roolija istus keskel. (Reeglid määravad vaid paadi kaalu.)
Ta räägib, millised sõudetraditsioonid on inglastel. “See on ikka võimas vaatepilt, kuidas liigub suur, neljane või kaheksane paat,” ütleb ta ja sel hetkel paneb liigutus tema hääle värisema. Tults ise alustas sõudmist Pärnus, mil kaheksa klassivenda moodustasid paatkonna.
Endiste aegade hiilgust – kevadel 1979 oli lõunas laagris 86 inimest, ja aastas tuli sõudjate eksamitest vabastust taotleda vähemalt 50 korda – Tults taga ei nuta. Küll aga leiab ta, et riik võiks sporti läbimõeldumalt rahastada, mitte üksi kultuuriministeeriumi, vaid ka sotsiaal- ja kaitseministeeriumi kaudu. “See on küll ebarealistlik, aga aasta ringi võiks üleval pidada 10–15 inimest. “ Raha ei jätku sellekski, et hooaja ettevalmistusplaani kuuluvat detsembrikuist laagrit teha. “Kui 25 inimest saaks ühe hooga 25 päeva näiteks Pirita TOP-is pansionaadis-laagris olla ja kõiki sealseid võimalusi kasutada,” unistab ta.
Enamasti veavad sõudjad oma paadid võistlustele autodega. “Oleme rollingute järel suurimad sõitjad,” muigab Tults. Lõpututest sõitmistest võiks pajatada sama lõputuid lugusid - näiteks Luzerni sõites läks dziibil summuti nii tuliseks, et sulatas ära suunatule, mispeale kogu auto elektroonika lolliks läks ja Tultsi sõnuti tuli näiteks piduritulede süütamiseks panna CD-l mängima neljas lugu – aga sõudjate tingimuste areng on siiski Eesti arenguga sammu pidanud ja vähemalt sõudjad saabuvad enamasti võistlustele lennukiga. Vaesematel aegadel mindi lennukiga ja tuldi autoga.
Seda kõike, mida paate tuues on tulnud läbi elada, ei jõua üheski jutus ära jutustada. Näiteks olnud Tultsil kord koormaks üks paat, millega tuli käibemaksu pärast ilmtingimata tolliterminal läbida, ja ülejäänud paadid, mis sinna kohe kuidagi ei tohtinuks sattuda. “Mul on seal piiri peal üks tollimees...” uriseb Tults.
Tultsi kuulates tekib arusaam, et Eesti ühiskonnas peitub tavainimesele nähtamatu võrgustik, mis põhineb sõudjate solidaarsusel. Marion Vahur, Robert Närska, Ivar Virkus, Peeter Järvelaid, Olev Remsu, Raivo Trass, Urve Tauk, Riho Kuld... “Isegi Einstein oli sõudja,” ütleb Tults võidukalt.
“Me loodame sisekaitseakadeemiale ja rektor Peeter Järvelaidile,” ei tee Tults oma plaanidest saladust, “Virumaale tuleb ju suur vangla, ehk saavad Narva sõudjapoisid akadeemias avalikku haldust õppida, siis on amet olemas...”
Jaan Tults Jüri Jaansonist:
Millegipärast arvatakse, nagu plaaninuks Jaanson pärast Sydney OM-i finaalis viimaseks jäämist sõudmisega lõppu teha. “Ei, Jüri ei ole kunagi lõpetamise plaane haudunud,” raputab Tults pead.
“Kohe peale Sydneyt läks Jaanson Endreksoniga Sevillase laagrisse. Ja peale Sydneyt käisime temaga 2001. aasta kevadel Saksamaalt paate (paadid olid seal peale OM-i ületalve hoiul) ära toomas ja juba siis koostasime talle individuaalplaani Ateena olümpiaks.”
Tults ei varja, et “nii nagu selle maakera sees on veel üks suurem maakera,” nii sai sõudeliidu ees-märkides paika pandud, et Ateenast toob medali Jaanson. “Üks-kõik, mis paadiga siis,” lisab Tults.
Jaanson elab Ateenas Schiniase sõudekompleksi lähistel hotellis Poseidon koos treener Igor Grinko ja masseerija Ulvi Veideniga. Hommikust sööb hotellis, lõunat kanalil ja õhtusöögi kohta ütleb Tults: “Ei mina tea, kus restos ta käib.” (Suure energiakulu tõttu peavad sõudjad toituma 3-4 korda päevas.)
Neljapäeval kinnitab Tults, et Jaanson läheb oma sõitu sõitma, vaevamata pead medalimõtetega. Jaansoni tehnika on Tultsi hinnangul sama hea kui viimati tippaastal 1995, mil Jüri sai maailmameistrivõistlustel kaela hõbemedali.
Sõudmisfinaalide piletid on välja müüdud.
JÜRI JAANSON
38-aastane
Sünniaeg ja koht: 14.10.1965, Tartu
Lõpetanud Viljandi 4. keskkooli 1984.
Hobi: fotograafia
Hobi 2: arvutid. Kord otsustas, et teeb endale selgeks kõik, mis arvutitesse puutub. Suudab proffidele silmad ette anda. Täielik arvutifriik.
Abikaasa Tatjana, tütred Anita (9) ja Greta (4)
Elukoht: Pärnu
Eesmärk Ateenas: kuldmedal
Treener: Igor Grinko, ukraina rahvusest mees, kes põhiliselt töötab USAs. Jaansoniga on koostööd tehtud alla kahe aasta. Jaanson hindab Grinkod kõrgelt.
Enne Grinkod nõustas Jaansoni norrakas Thor Nilsen. Jaansonit nõustas samal ajal ka sõudeliidu juht Jaan Tults. Lisaks abistab treenerina ka Jaansoni abikaasa Tatjana, kes samuti aktiivselt sõudmisega tegeleb.
Kõva vastane: Jaansoni ohtlikem vastane on alles juunikuiselt valikregatilt olümpiapääsme teeninud bulgaarlane Ivo Janakiev, Sydney olümpial meie sõudja ette viiendaks platseerunud mees.
Mart Siimann: Jaanson on praegu oma elu tippvormis.
Aprillis käis Ameerikas laagris. Tagasi tulles oli lootusrikas.
Mais võitis pärast üheksa-aastast vaheaega MK-etapi.
Juunis põdes viirushaigust. Lisaks oli katki varbaluu. Nende pärast jäi juunis pooleli MK viimane etapp.
Tähtsamad faktid karjäärist: osaleb viiendatel olümpiamängudel.
Jõudis sõudemaailma tippu 20-aastasena ehk 18 aastat tagasi.
Senised tippajad tegi Jaanson 80-ndate lõpus, 90-ndate alguses.
1995. aasta oli hiilgav. Võitis kõik võistlused, vaid MM-il sai hõbeda.
Möödunud aasta MM-i 7. koht andis Jaansonile kindluse tagasi.
1990 tuli maailmameistriks.
Kogu karjääri vältel on olnud probleeme tehnikaga. Enne tänavust olümpiat hindas seda heaks.
Möödunud aastal mõtles korra, et jätab tippspordi sinnapaika. Sõbrad veensid ümber.
Lisaks sõudmisele on lemmikalad suusatamine (osalenud korduvalt Tartu suusamaratonil) ja jalgrattasõit.
Kandis Eesti lippu Atlanta OM-i avatseremoonial. Eesti parim sportlane 1990 ja 1995.
Eesti parim meessportlane 1990 ja 1995.
