Lavastuse efektne visuaal on ainest saanud Hieronymus Boschi, Alexander McQueeni ja Jan Fabre maailmadest. Foto: Johan Elm

Paide teatri „Eesti jumalad” on saanud märkimisväärselt palju tähelepanu, seejuures eriilmelist. Lavastust on suurte sõnadega püünele tõstetud ja laitvatega sealt maha virutatud. Lugesin huviga, ühisosana tuvastasin tunnustuse algusstseeni osas. Markeerin ka, ikkagi järjepidevus!

Viis põrgukoera-bürokraati klähvivad mis hullud ja asuvad peagi peedistama hipsterist (vähemasti riietuse põhjal) Vanapaganat (Ursel Tilk). Efektne sissejuhatus viib selleni, et Vanapagan peab minema ja saama maa peal inimesena õndsaks, et Peetrus (Peeter Volkonski) talle hingi edaspidigi annaks. Siiamaani tundub, et „Põrgupõhja uue vanapagana” viitega antakse vaatajale raamistik, millesse edasine paigutada.

« Avalehele 3 Kommentaari
Loe veel: