Lavastuse efektne visuaal on ainest saanud Hieronymus Boschi, Alexander McQueeni ja Jan Fabre maailmadest. Foto: Johan Elm

Paide teatri „Eesti jumalad” on saanud märkimisväärselt palju tähelepanu, seejuures eriilmelist. Lavastust on suurte sõnadega püünele tõstetud ja laitvatega sealt maha virutatud. Lugesin huviga, ühisosana tuvastasin tunnustuse algusstseeni osas. Markeerin ka, ikkagi järjepidevus!

Vanapaganat ootavad enne Peetruse juurde pääsemist ees viis bürokraatlikku põrgukoera. Püüdke ise selliste vahelt endale teed teha.
Foto: Johan Elm

Viis põrgukoera-bürokraati klähvivad mis hullud ja asuvad peagi peedistama hipsterist (vähemasti riietuse põhjal) Vanapaganat (Ursel Tilk). Efektne sissejuhatus viib selleni, et Vanapagan peab minema ja saama maa peal inimesena õndsaks, et Peetrus (Peeter Volkonski) talle hingi edaspidigi annaks. Siiamaani tundub, et „Põrgupõhja uue vanapagana” viitega antakse vaatajale raamistik, millesse edasine paigutada.

Vanapagan nühib tõesti mõnd aega maaniliselt põrandat, maad ja muru, ainult et see, mida lavastuse selgrooks pidasin, kaob sujuvalt ja lavastus võtab ühtäkki uue, särava ja sädeleva, muusikast ümbritsetud kollaaži kuju, teemaks eestlus.

Eri nurkadest rahvusnarratiivi kompamine ja kahtluse alla panemine on aja- ja asjakohane.

Eri nurkadest rahvusnarratiivi kompamine ja kahtluse alla panemine on aja- ja asjakohane. Eestluse mõtestamine on küllap teema nii kaua, kuniks on ka Eesti. Ent praegu näib see olevat esiplaanil kui arvestatav osa pingeväljast, kus Eesti rahva tõelisele olemusele sageli apelleeritakse või suisa ette kirjutatakse, millistel inimestel õigete eestlaste hulka asja on. Seal, kus kellelegi eestluse üht või teist olemisviisi peale surutakse ega räägita enam eestlaseks olemise tähendusest erinevate inimeste jaoks, kipuvad lood muidugi kraavi kiskuma. Umbes sellisesse, mille kaevamisega juba Tammsaare „Tões ja õiguses” igavene rist ja viletsus oli.

Paide teatri seltskond katsub neid teemasid siit- ja sealtpoolt. Ikka päris mitme nurga poolt. Mõni näide: „Teeme uue maailma!” räägivad Paide teatri mehed populistliku veenvusega. „Me seisame teie ees! Me seisame teie eest!”

Kuskil on tõde, keda kõikjal taga kiusatakse ja ära aetakse. Tõde, kellel pole ühtki sõpra, kes mäletab ainult vaenlasi ja sureb nende eest.

Selgitatakse, et kui esimene maailmalõpp tuli veega, siis teine tuleb tulega (kõrvalmärkus: kui me laseme maailmal isesüttida, siis karta on).

Korduvalt astutakse sama reha otsa. Otseses mõttes.

Peetrus Peeter Volkonski kehastuses võidab publiku tähelepanu hetkega.
Foto: Johan Elm

Oksjonile pannakse Eesti minevikumälestused ja maha püütakse ärida ka tulevikku. Alghind on bitcoin („Aga võib maksta ka koinides.” Mis oleks suvelavastus sellise naljata…). „Vähe!” kurdab Peeter Volkonski mängitav Peetrus pakkumiste peale ja toob nii meelde Marika Vaariku klouni lavastusest „El Dorado: klounide hävitusretk”.

Kõige üle kõrguvad Ilo-Ann Saarepera ja Maarja Mitt, kes säravad nii otseses (need kostüümid…) kui ka kaudses mõttes üle laia välja, laulavad kui lauluemad ja näivadki õigupoolest esindavat nii jumalannasid kui ka saatanaid, nii emasid kui ka tütreid.

Ja mis Eestiga seotud murekohtadest mujal käsitlemata jääb, lauldakse küsimustena ette „Kati karu” viisil:

Kas teist keegi aru sai, kuhu suusatajad said?

...kuhu uued teatrid said?

...kuhu teadusrahad said?

...kuhu pooled vallad said?

...kuhu meie metsad said?

ja nii edasi.

Lõpuks tuleb Peetrus, tähendab, Peeter (ikka Volkonski), kelle igast tulemisest publik selges vaimustuses on, Eesti ilma uueks looma ja laulab: „Kuula valgust!”

Lavastus näib väljendavat tegijate mõõdukat hirmu tuleviku pärast, ent mitte ängistaval moel. Lootust paistab olevat. Tegijate jõud ja energia on ägedad, see, et ümberringi toimuv päriselt korda läheb, on äge. Kuidas kõik huvi pakkuvad teemad lavastustervikuks on sünteesitud, jätab minu jaoks aga teatavaid küsimusi.

Ilo-Ann Saarepera
Foto: Johan Elm

Lavastus on läbi põimitud viidete ja vihjetega erinevatele (kultuuri)tekstidele, aga eraldi toimivat pealiskihti neist pusletükkidest päriselt kokku ei tule. Seoseid loob igaüks enda peas, seda küll, ent vabade assotsiatsioonide võimalikkuse kõrvale tahaks natuke rohkem arusaadavat visiooni, et kokku saaks mitmetasandiline lavastus (milleks „Eesti jumalatel” minu meelest igati potentsiaali on). Praegu on pigem värvikas kompott enam ja rohkem teravatest, tabavatest ja/või vaimukatest stseenidest.

Võõrastavalt mõjub ka kristluse valimine vormiliselt (mitte küll sisuliselt) läbivaks liiniks. Nojah, kui on juba Vargamäe ja Tammsaare, siis on ka teoloogilised viited, aga ikkagi mõjub veidralt, kui näiteks peamised mured Eesti teemadel on vormistatud „Meie Eesti palvena”.

Tervikuna hoiavad lavastust eelkõige heli ja visuaal .

Tervikuna hoiavad lavastust eelkõige heli (Kenn-Eerik Kannike, Kirill Havanski, Rauno Vaher) ja visuaal (Kairi Mändla). Esimene hõlmab psühhedeelseks kiskuvaid regilaulutöötlusi ja Rauno Vaherit trummidel energiat hoidmas ja andmas. Kunstnikutöös on inspiratsiooni leitud Hieronymus Boschi, Alexander McQueeni ja Jan Fabre maailmadest, millele kavalehel ka kummardus tehakse. Tulemus on kaunis kõigis loojuva päikese toonides ja näiteks hommage Fabre skulptuurile „Mees, kes mõõdab pilvi”, kus näitlejad on roninud redelitele, ikka vaatega taevasse, loob ka sisuliselt veenva kujundi.

Ruumi kasutatakse tõhusalt. Ükskõik millise heinamaa serval või puude vahel Vargamäe suvelavastused toimuvad, on küsimus sageli ikka selles, kuidas suurel alal inimesi liigutada. Et poleks tüütu, et liikumised ei võtaks tohutult aega ega lõpeks sellega, et näitlejad stseeni lõpus ilma igasuguse sisulise põhjenduseta punuma pistavad. Visuaalselt aitavad siin lõuendit täita ka Viimsi ja Paide näitetruppide noored, kellest mõnes stseenis ka professionaalsetele näitlejatele väärilisi partnereid on.

„Eesti jumalaid” julgen igal juhul soovitada. Eestluse harutamine eeldab kaasa- ja edasimõtlemist. Lavastuse probleemid on seejuures samuti sedalaadi, mis omaette aruteluainest annavad. Lisaks sugugi mitte väheolulised lisaklauslid: igav ei hakka ja ilus on ka.

(P. S. Edu ilmadega. Kes teab, kuidas selle taevaga saab.)