Eeva Park on kirjutanud ka luuletusi ja lühijutte, kuid tuntud on ta eelkõige tänu romaanile „Lõks lõpmatusse” (2003), kus ta ühe esimese eesti kirjanikuna kõneles inimkaubandusest. Foto: Priit Simson

Vaatasin veebist uue romaanivõistluse väljakuulutamise peo fotosid, kus torkasid silma ainult meesterahvad – ülikondades, soliidsed, rahulolevad. Kas romaan on Eestis meeste asi?

Kindlasti mitte ja ka Eesti romaaniühingus koos Andres Langemetsaga romaanivõistlusi korraldades ei tajunud ma mingeid soolisi piiranguid.

Asjaolu, et nad pressifotodel endid nii väljapeetult soliidsetena jäädvustada lasid, on ka selge märgi mahapanek. Vahel tulebki just nii esineda, seda enam, et eesti kirjanikest on viimasel ajal hoopis teistsugune pilt loodud. Romaan aga nõuab kirjutades selget pead ja raudset enesedistsipliini.

Logi sisse, et lugeda, mida arvab Eeva Park erakapitali ja kirjanduse suhetest.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: