Ehalkäikudest lesbilöömani
Romeo ja Julia puhas armastus padjasõjaga: Indrek Sammul ja Katariina Lauk Elmo Nüganeni lavastuses Noorsoo-teatris 1993.HARRI ROSPU
Nüganeni teatrile pole ka voodivaldkonnas vastast – viimaste kümnendite kujundimahukaim voodistseen oli vaieldamatult Noorsooteatri "Romeos ja Julias" (1993).
Küünlahämaras diele. Puust lavats, millel ehenoored peategelased Katariina Lauk ja Indrek Sammul end köitega üles lae alla vinnasid. Teine teisest otsast, kordamööda. Et tasakaalu hoida. Lühike armuöö tõusis siin tõesti Romeo ja Julia loo kõrgpunktiks. Õhkutõusnud ja kehalik ühteaegu.
Voodi – sünni, surma ja elu jätkava sugutungi sümbol..., põline peibutus Vanalinnastuudio afishil.
Olustikulise atribuudina on säng olnud laval "säärase mulgi" aegadest peale. Rahvusliku kestvuse sümbolina andis Kruusvalli-Mikiveri "Pilvede värvid" Draamateatris (1983) puust sängile sakraalse mõõtme. Selle serval öeldi napilt ära oluline, istuti hetkeks enne laste teelesaatmisi üle mere. Mahajäänud vanad heitsid siia vaikides pikali, kui süda tahtis valust lõhkeda. Sentimentaalsus kuulus selle, tolles ajas kirikuskäiguna toiminud lavastuse juurde.
Juba Panso kägistas voodit
Tammsaare on olnud eesti teatri leib, voodi on kuulunud kõigi nende lavastuste juurde. Väga erinevas kujundlikkuse mahus.
Raivo Trass tõi jutustuse "Kaks paari ja üksainus" lavale kahel korral – algul Rakveres (1993), siis Linnateatris (1995). Mõlemas oli kesksel kohal kaks naabersängi – ühes üha sünnitati, teises kisti riidu.
Freudistlikumat põhja võis näha Panso "Inimese ja inimese" helikujunduse ehmatavalt naturaalsetes voodikäginates, kui sulaspoiss Ott Juuli ja Elli vahel pendeldas. Tahes-tahtmata haakus see lavastuse keskse kiigekujundiga. Mati Undi variatsioonis "Priius, kallis anne, taeva kingitus" (1991, Noorsooteatris) heitis Indrek surevale emale mürki andes tema kõrvale voodisse.
Kaheksakümnend tõid kaadrisse vägistamise. Vilde "Tabamata ime" populaarses televariandis (1983) vägistas Elle Kulli Lilli Ellert Jüri Krjukovi Leo Saalepit. Kui Kerge lavastas telefilmina Saaberi "Kahe kodu ballaadi" (1985) olid osad risti vastupidi. Kuri-Krjukov vägistas revolutsionäär Maria Marmorit ja voodi kägises mis kole.
Voodita ei sündinud ka nõukogude näidendit, voodis aeti ka poliitikat. Gelmani "Silmast silma kõigiga" (Noorsooteater 1982, lavastaja Komissarov) tõi paari Enn Kraam-Luule Komissarov magamistuppa seksuaalse rahuldamatuse kõrval kaasa ka ajutised puudused meie suurtööstuses.
Kasarmu kahekordsed raudnarid laval üldistasid vihjamisi nõukogude ühiselu, olgu vene või lääne näidendis. Pilt, mis avanes Shuhhovitski "OrpheusesZh Mikiveri lavastuses Noorooteatris (1973) ei erinenud suurt John Patricku "Grupipildist" Vanalinnastuudios täpselt kümme aastat hiljem (lavastas Roman Baskin).
Veel kümme aastat hiljem, kui Ingo Normet tõi lavakatega Draamateatris välja Neil Simoni "Biloxi Bluesi", haakusid need raudvoodid juba uue eesti kaitseväe ajaga.
Vabaduse tuuled tõi lavale teised voodid. Vanemuises müttas Tauno Yliruusi draamas "Magamistoad" (Kerge, 1989) vaheldumisi Brezhnevite ja Dubcekite paar.
Lesbierootika Noorsooteatris
Tulemata ei jäänud veel keerukamad paarid.
Nüganen üllatas Noorsooteatris lesbierootikaga Tadeusz Rozhewitczi draamas "Valge abielu" (1993). Pedaali pressis aasta hiljem põhja Madis Kalmet – Wassbinderi "Petra von Kanti kibedad pisarad" tõi Linnateatri voodisse tõelise lesbilööma. Draamateater omakorda pani ühele lavatsile Mait Malmsteni ja Taavi Eelmaa Malviuse lavastuses "Inglid Ameerikas" (1996).
Paljutähenduslikkuses ja mitmekihilisuses pole ka voodisemantikas eesti teatri juhtivale postmodernistile Mati Undile vastast. Undi Noorsooteatri-aja tipplavastused – Mrozheki "Tangos" (1989) ja Witkiewiczi "Väikeses häärberis" (1990) keerlesid ümber voodi. Või siis jõudes tagasi Tammsaare juurde – Undi kirjutatud-lavastatud "Taevase ja maise armastuse" naiselikkuse troonini. Punase plüüssohvani, millel Karin – Raine Loo ja Tiina – Liina Olmaru, teineteist võrratus mängus üle trumpasid!
