Raimond Kaugveri autoriõiguste pärija oli tütar Katrin Kaugver, kes on nüüdseks autoriõigused müünud. FOTO: Marko Mumm

Raimond Kaugveri „Pariisi lõbusad naised” ilmus 1985. aastal, kujutades tolleaegseid probleeme ja eluolu, nii et pealkiri on kelmikas pettus. Kuigi juttu on nii Pariisist kui ka lõbusatest naistest, keerleb tegevus ümber Eestis asuva Pariisi-nimelise küla, kuhu peategelased Veronika ja Klara hakkavad maja ehitama. Sellesama projekti nad „Pariisi lõbusateks naisteks” nimetavadki. Ent ei jää tulemata ka sekeldused meesterahvastega.

Veronika ja Klara on umbkaudu 40-aastased üksikud naised, kes selle pärast ei nukrutse. Veronika töötab jaoskonnajuhatajana mingis ehitusvaldkonnas, mille kohta praegused noored enam ei mõista, mis asju see ajada võis. Klara on nooremteadur, kes saab nii enda kui ka väikse poja ülalpidamisega hästi hakkama. Kummalgi pole tahtmist abielluda või elu pahupidi pöörata, ehkki huvilisi ju oleks.

Uus teema kirjanduses

Ootamatult saavad Veronika ja Klara üle aastate kokku ning võtavad äkilise otsuse ajel pähe plaani üheskoos pensionipõlveks Klara vanavanemate maale maja püstitada. Mõeldud, tehtud! Aga sellega hakkab asi alles pihta. Vaja on laveerida vähem või rohkem tülikate kavaleride vahel, leida ehituseks raha ja materjale ning loota, et selle käigus omavahelised suhted pahuksisse ei pööraks.

Veronika ja Klara tegemised on pigem kelmikad, läbinägelikud ja avameelsed.

Seejuures jäävad Veronika ja Klara vist tõesti Pariisi lõbusateks naisteks. Kui öelda, et raamatu tegelased on kaks vallalist keskealist naist, võivad silme ette tulla sarja „Seks ja linn” stiilis stereotüüpsed meestevallutajad, aga ka kibestunud elunaised või jumal teab mis. Veronika ja Klara on aga iseteadvad ja võib-olla kangekaelsedki naised, kelle tegemised on pigem kelmikad, läbinägelikud ja avameelsed nii enda kui ka teiste vastu. Raamatus on põhikohal nende elu ja väärtushinnangud, mis ei keerle enamasti meeste ümber. Noh, eks natuke ikka, aga põhimõtteliselt on Veronika ja Klara valmis üksi hakkama saama ja seejuures eluga rahul olema.

Raamatu ilmumise ajal ja ajal, mida see kujutab, võis tegemist olla uutmoodi maailmaga. „Seksi ja linna” Nõukogude Eestis ei olnud ning raamatumaailmaski on Veronika ja Klara pigem erandid, kes peavad oma valikuid neile, kes on abielus, korduvalt põhjendama. Lugejale, kes ei ole nõukogude ajal elanud, annab raamat pea märkamatult aimu tollase maailma suhetest ja eraelust, aga ka praktilisest poolest: asjaajamised, defitsiit, korterijärjekorrad…

Raimond Kaugver (1926–1992) oli menukas kirjanik alates 1960-ndatest. Kokku ilmus tema sulest umbes 20 romaani, samuti kirjutas ta novelle, näidendeid ja raadiole kuuldemänge. Autor sündis ja kasvas Rakveres raamatupidaja pojana. Juba kooliajal olevat ta öelnud, et kirjanikuks ei hakata, vaid sünnitakse. Vahest kehtib see temagi puhul. Kuid Kaugveri elutee viis enne kirjanikuks saamist läbi raskuste. Ta põgenes Saksa mobilisatsiooni eest Soome, võitles seal ja Eestiski, oli õpetaja ja siis saadeti vangilaagrisse, kus ta oli viis aastat söekaevur, sanitar ja velsker. Tagasi pöördudes sai temast Tallinnas trammijuht ja teemeister. Kaugver kirjutas juba enne 1960-ndatel rambivalgusse sattumist, ent nõukogudevastast kirjandust: laagriromaane ja vangijutte, mida ei saanud avaldada. Tema debüütteos ilmus 60 aastat pärast kirjutamist, 2010. aastal. Kui Kaugverist sai lõpuks kutseline kirjanik, osutus ta vägagi edukaks. Tuttavad on ajakirjanduses meenutanud värvikaid juhtumeid kirjaniku elust. Niisiis on ka Kaugveri enda elu justkui kirjandusteos ja eks ta seda jõudumööda ka kirja pani.
Kaugveri „Pariisi lõbusad naised” homsest saadaval koos LP-ga vaid nädalajagu! Vaata lisa: www.lpraamat.ee