Ekke Moor ennast otsimas

Endla ”Ekke Mooris” jõuab lavale peaaegu kogu romaani sündmustik Uuslavastuses näeb tasemel ansamblimängu

August Gailiti romaani “Ekke Moor” dramatiseeringuga jätkab Tiit Palu eesti kirjanike loomingu tutvustamist teatrimaailma kaudu. Vähem kui aasta eest lavale jõudnud Tuglase novellide põhjal valminud “Rõõmu kaalud” sai väärilise täienduse: laupäeval esietendus Endlas “Ekke Moor”.

Ekke Moori (Veikko Täär) lavalugu algab stseeniga, kus ta ootamatu olukorra tõttu on sunnitud rändtrupi asendusnäitlejana lavale tormama. Saanud tunda ümberkehastumise võlu ja uudsust otsustab noormees kogeda sama ka tegelikus elus.

Markeeritud näidend näidendis on küll läbi, kuid edasine sõltub juba vaatajast – kas laskuda filosoofiasse ja otsida Ekke Moori rännakute taga elu mõtet või vaadata järgnevaid stseene kui järjekordseid etteasteid näitetrupi esituses. Üks ei välista teist ja nii annab lavastuse kulgemine publikule võimaluse lülituda aeg-ajalt reaalsusest teatrilavale ja vastupidi.

Proosateose dramatiseerimisega kaasneb sageli oht, et algmaterjalist läheb palju kaotsi ning paljud autori olulised mõt-ted jäävad näidendist hoopis välja.

Palu lavaversioon “Ekke Moorist” on autoritruu – lisaks sellele, et romaani tegevustikust on peaaegu kõik sündmused publiku ees, kasutab lavastaja julgelt Gailiti kirjeldusi ja mõtisklusi, tehes seda erinevate tegelaskujude monoloogide kaudu. Just monoloogides astuvad näitlejad tagasi reaalsusesse ning annavad edasi loo filosoofilise liini. Nii peaks romaani looja mõttemaailm muutuma arusaadavaks ka sellele vaatajale, kes teost lugenud ei ole.

Teatraalsus on Gailiti “Ekke Moori” juba “sisse kirjutatud” ja Palu ei jäta kasutamata võimalust seda rõhutada. Eriti alates teisest vaatusest saab näitemängulisus hoo sisse ning karakterite loomise ja situatsioonide arenemise (kraavihallide stseen) tempo tõuseb. Seda naudivad nii näitlejad kui ka publik.

Lavakujundus (kunstnik Kristiina Münd) lähtub samuti teatripärasuse rõhutamisest: lava nii vasakus kui paremas seinas on näitlejate garderoobi grimmilaud, mille kohal asuvasse peeglisse vaatab Ekke Moor enne iga uue eksirännaku algust. Olgu see siis pilk endale (enne uude rolli sisseelamist) või pilk endasse (kas lahtised allikad on leitud, kas seiklusjanu on kustunud). Igal juhul annab see võimaluse aeg korraks maha võtta, et seejärel uute sündmuste keerisesse söösta.

Lava keskosas on metallraam eesriietega, näitetrupi tinglik lava, kus etenduvad peatükid Ekke Moori (enese)otsingutest.

“Ekke Moor” on näidend, kus kõigil näitlejatel on võrdne võimalus särada, sest rolle, mida nad erinevates stseenides esitama peavad, jagub kõigile. Seetõttu ongi raske kedagi eriti esile tõsta, sest just ansamblimäng on sellele lavastusele iseloomulik.

Ka Tääri kehastatud nimitegelane sulandub truppi, tõustes kord esinäitlejaks, et hetk hiljem kõrvalossa taanduda. Nagu teatris ikka – üks näitleja ei saa alati mängida peaosi. Groteski ja koomikat on igas rollilahenduses piisavalt, kõige enam ehk Piret Laurimaa ja Jüri Vlassovi mängus.