Ekspressionism Eestis sai kõvad kaaned
Autoriks kunstiajaloolane Ene Lamp, kes on möödunud sajandi alguskümnendite kunsti tudeerinud mõnuga ja põhjalikult. Nüüd siis selline suur piltidega raamat – trükitehniline, kujunduslik ja teaduslooline meistriteos.
Lamp peatub vaid põgusalt üldlevinud eelarvamusel, et eestlast ei iseloomusta väljenduslik hoogsus; et ta elab rohkem sissepoole. Kokkunopitud värvikad seltskonna-ajaloolised seigad Eesti Wabariigi kunstielust ja taieste stiil räägivad enda eest – umbes kümme aastat meie kunstiloost saab tõmmata ekspressionismimütsi alla küll.
Seda mööndusega, et alul oli tegu saksa importkaubaga, mis toitus vaid vormivõttestikust. Ometi oli ka Eesti ühiskonnal Esimese ilmasõja paiku raskeid aegu ning ega need ei lõppenud iseseisvuse väljakuulutamisega.
Sotsiaalsed ja poliitilised pained andsid ka kohapeal ekspressionistidele kunstiainest ning see sai piltideks, mis riivasid silma ja kriipisid hinge. Eriti ontlikumal pürjeliseltskonnal, kes kunstnike “narrusi” armutult sarjasid. Kõik see tuleb kuidagi tuttav ette.
