Lavastus on küll efektne, kuid jätab sisuliselt soovida. Foto: Tiit Ojasoo

16. ja 17. sajandi paiku uskusid eurooplased, et kusagil Uues Maailmas asub müstiline kuldne linn, uskumatute rikkuste koht El Dorado. Seda tõotatud rikkuste paika on edutult otsitud eri maadest. Müstilise kuldse linna, maapealse paradiisi otsinguid võib sümboolselt pidada inimese meeletuks varanduse ja rikkuse ihaluseks. Kuigi kunagine kullapalavik on möödas, ei ihalda tänapäeva inimesed materiaalseid rikkusi ja kullasädelust sugugi vähem. Neil nootidel mängib ka NO-teatri uuslavastus „El Dorado: klounide hävitusretk”.

Kindlasti tuleb esile tuua teostust: grotesksed-koomilised kostüümid, lava tsirkuseareenilik kujundus, suurepärane helirežii ja filmilike võtete, näiteks aegluubis liikumise kasutamine. Kõik kokku moodustab põneva kompoti. Lavastust vaadates kangastus postapokalüptiline filmilik maailm, kus maa on laastatud ja inimesed läbinud taandarengu. Inimesed on kui filmis „Mad Max”, ainult narri kostüümidega. Klouni metafoori kasutamine vihjab ilmselt sellele, et inimesed – nagu kunagised El Dorado otsijadki – on oma otsingutes naeruväärsed. „Seda kõike on liiga vähe,” karjub peakloun teistele, viidates inimese ihale aina rohkema järele. Selle asemel et midagi luua ja lihtsalt olla, tegeldakse hoopis laastamise ja idiootsustega.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: