Elas kord geenius

Mõni päev tagasi toimus teatri- ja muusikamuuseumis helilooja ja pedagoogi Heimar Ilvese mälestusõhtu. Väike saal oli rahvast täis. Räägiti Ilvese absoluutsest mälust ja sellest, kuidas ta läbi seina kostnud SŠostakovitsŠi sümfoonia järgmisel hetkel üliõpilastele ette mängis.

Räägiti ka “Niguliste tänava ülikoolist” ehk sõprade kogunemistest Ilvese kodus, kus sõnastatud filosoofiast ja tõeteradest oleks võinud kogutud teosed välja anda – aga sõpradeks olid siis näiteks Arvo Pärt, Jaan Rääts, Igor Mang, Enn Kivinurm, Andres Mustonen, Hardo Kriisa... Kuidas üliõpilased ja tuttavad tema sümfooniaid üles kirjutasid, sest vanameistri silmad polnud kõige paremas korras.

Silmanägemisega seoses toimus veel üks kummaline seik – “tugev valguselamus”, mis teda kogu elu saatis. Silmaarstid ei osanud seda millegagi seletada, kuid muusikat kirjutades pidi Ilves päikeseprille kandma. Muidu oli liiga hele. See valguselamus andis talle erilise sügava religioosse maailmanägemise, mis ei käinud otseselt ühegi usutunnistuse ega kiriku alla. Kogu tema maailmavalu ja austus oli pühendatud ülisuurele ideaalile.

Mark Rais on öelnud, et Ilvest peab tingimusteta geeniuseks vähemalt kaks põlvkonda muusikuid. Dmitri Šostakovitš pidas Heimar Ilvese loomingut unikaalseks fenomeniks 20. sajandi muusikas.

“Neid ei ole ju üles tagasi viia tarvis. Ma pidanuksin nad siia tooma,” oli Heimar Ilvesel kahju, kui ta enne salvestust kukkus ja kätt vigastas. Kukkus ta just siis, kui pidi mälu järgi linti mängima oma sõja ajal hävinud heliteosed – need, mille partituuridega sõdurid ahju kütsid. Läks ikkagi teisiti. Nüüd peab olema õnnelik, et üldse midagi on säilinud.

Praegu restaureerib helilooja fond tema raskestiloetavaid ja proovide käigus ülesodituid käsikirju. Ja KGB arhiivides leidub hulk läbiuurimata materjali tema konservatooriumi loengusalvestustest – usinamate üliõpilaste tõendid “dissidentluse” kohta. Materjal ise on suurepärane. See, et rahvas temast praegu nii vähe teab, oli aja viga.

Materjal üles kirjutatud Heimar Ilvese mälestusõhtu ettekannetest.

Heimar Ilves

•• 1914–2002

•• Abikaasa Katja, laps suri Siberis

•• Kirjutanud kuus sümfooniat, kaks keelpillikvartetti, teoseid klaverile

•• Kuulub Kapi, Elleri, Tubina kõrval Eesti suuremate sümfonistide hulka

•• Õppis Tallinna konservatooriumis klaverit Theodor Lemba klassis, kompositsiooni Artur Kapi ja Eino Elleri juures

•• 1945–1948 asumisel Uuralites

•• Kuni 1965. aastani Tallinna konservatooriumis üks oma-

näolisemaid teoreetiliste ainete õppejõude

•• “Valgustuslikud õhtupoolikud” tema kodus sõprade ringis, mis aitas mõnegi

helilooja uuele vaimsele tasemele

•• Tema töid on kõige rohkem dirigeerinud Roman Matsov, sageli Eestist väljas