(Illustratsioon: Sten Kivissaar)
Kui Arvo Kruusement 41-aastaselt oma esimese filmiga välja tuli, sai sellest klassika, mida praegu lausa Eesti parimaks filmiks nimetatakse. „Mul ongi nii, et esimese töö laon täkke,” ütleb Kruusement nüüd. Ja märgib, et ka tema esimene Draamateatri lavastus, Viktor Rozovi „Rõõmu otsinguil” sai kümmekond aastat varem ehk 1958. aastal parima lavastuse preemia. „Arvatavasti ma võtan seda asja siis nii tõsiselt ja pühendun nii täielikult sellele, et pudenemist ei teki.” Enne Tallinnfilmi siirdumist töötas Kruusement 1960-ndate alguses paar aastat Pärnu teatri peanäitejuhina. „Ta oli pikk mees, hea rühiga, džentelmen,” meenutab näitleja Tiia Kriisa, kelle Kruusement 1962. aastal Endlasse tööle kutsus. „Töös hindas koomilise taju, fantaasiat, suutlikkust improviseerida. Tal oli hea tervikutunnetus. Toonitas, et näidendis on kõige olulisem leida see aines, mis teeb inimesi paremaks, ilusamaks. Kiirgava ja kütkestava hääletooni on Arvo Kruusement säilitanud tänaseni.”
Avalehele
0 Kommentaari