Romaani käivitab fiktiivse Tiziani maali leidmine. Repro: repro Tiziani maalist „La Bella”

Mischa saab pärast ema surma teada, et tema valduses oli senitundmatu Tiziani maal. Mischa ei teadnud, et see olemaski oli, saati veel, kuidas kunstiteos ema kätte sattus, ja ema viib saladuse endaga hauda. Maali ja iseenese jälgede ajamine viib Mischa mõtteis tagasi lapsepõlve. Pärast Teist maailmasõda elas ta Prantsusmaal mõisas, milles ta ema oli olnud teenijatüdruk nii sealse juudi perekonna kui ka okupeerivate sakslaste ajal. Mischa isa oli Saksa sõjaväelane ja see tegi neist külakese põlualused. Vägivallast ja vihast lapsele tekkinud šokk lõi ta oma seniseks kuueks eluaastaks tummaks.

Ta on öelnud, et ei oleks arvatavasti kunagi tõsiselt kirjutama hakanud, kui poleks abiellunud.
Nii möödub poisi elu teiste eest varjudes. Ta armub ameeriklannasse, kes suhtub temasse heasüdamlikult, kuid kõige tähtsam ja armsam on talle ema. Salapärase Koiotiks nimetatud ameeriklase saabumine lööb lapse ja ema maailma uperkuuti. Peagi kiinduvad nii ema kui ka poeg palavalt sellesse kitarri mängivasse mehesse, kes lööb käega kõigile nende maailmas seni kehtinud reeglitele. Koiott vabastab ema teda koormanud valust ja põlgusest ning aitab Mischal leida esimesed sõbrad ja saada tagasi oma hääl. Veelgi enam, Koiott viib ema ja poja endaga Ameerikasse. Ent sealgi teeb elu ootamatuid kannapöördeid ja viib ühest äärmusest teise. Just taaskohtumine Koiotiga kannustab täiskasvanud Mischat välja uurima, mida nende minevik varjab, ja mine tea, äkki õnnestub tal selle käigus ka armastus leida.

Saab innustust ajaloost

Santa Montefiore (snd 1970) ei ole ajaloolane, kuid „Mustlasmadonnas” näitab ta üles suurepärast ajalootaju, seda, kuidas ajaloosündmused on mõjutanud inimesi, nende elu ja tundeid. Ajalool on romaanis tähtis koht. Miski poleks juhtunud, kui poleks olnud maailmasõda, Saksa ja Ameerika sõdureid ega tagakiusamist.

Nime võõrapärasest kõlast hoolimata on Santa Montefiore inglane. Tema ema on aga Argentina päritolu ja ka Montefiore on mõnd aega Buenos Aireses elanud. Üles kasvas kirjanik siiski Inglismaal, kus ta perekond on maaomanikud ja pidasid talu. Ta isa oli suusataja, kes esindas Inglismaad suisa olümpiamängudel. Santa Montefiore on öelnud, et kirjutamine paelus teda alati ja ta mõtles lugusid välja juba lapsena. Koolis olevat tal hästi läinud ainult emakeeletundides, muusikas ja spordis ning ta kirjutas sõpradele seiklus- ja armastuslugusid poistest ja džunglitest. Ta õppis ülikoolis hispaania ja itaalia keelt ning enne tõsisemalt kirjutama hakkamist töötas Londonis rõiva- ja juveeliärides. Kuna kirjaniku õde on tuntud meediategelane, kasutas ta esialgu pseudonüümi. Esimese raamatu avaldas ta siiski juba oma nime all.

2002. aastast alates võib öelda, et Santa Montefiore sulest ilmub vähemalt üks romaan aastas. Ta on seni avaldanud 16 raamatut, suurem osa neist on ilmunud ka eesti keeles. Nüüdseks on kirjanik abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega ja kahe lapse ema. Ta on öelnud, et ei oleks arvatavasti kunagi tõsiselt kirjutama hakanud, kui poleks abiellunud. Nad kirjutavad oma kodus, mõlemad omaette kabinetis. Abikaasa aitavat Santa Montefiorel mõnikord süžeed välja mõelda, nii ka „Mustlasmadonna” puhul. Tähtis on tiimitöö ja hea tuju, on kirjanik öelnud. Loodetavasti leiab kaasaelamist ja head tuju ka Santa Montefiore raamatutest. 

„Mustlasmadonna” on homsest saadaval koos LP-ga vaid nädalajagu! Vaata lisa: www.lpraamat.ee