Emer Värk – üks väga eriline põllumajanduskaupade tundja
— Oled töötanud Saksamaal. Kuidas sa sinna sattusid?
— Jah, olin pea kaks aastat Saksamaal. Ühel hetkel tundus mulle, et Eestis on kuidagi ahistavaks muutunud. Üks sõber otsustas Saksamaale õppima minna ja kui me üks õhtu koos istusime, siis ütlesin: tead, okei, ma tulen ka Saksamaale.
Pakkisin oma kaks kohvrit ja läksin sinna. Ilma sõnagi saksa keelt rääkimata ja midagi Saksamaast teadmata. Võtsin seal telefoniraamatu ja otsisin linna pealt disainifirmasid. Käisin firmades, portfoolio näpus, ette helistamata, lihtsalt sisse sadades ja öeldes, et nii, nüüd ma tahaks hirmsasti tööd. Kuuendas kohas saingi.
— Oli see siis väga rahvusvahelise seltskonnaga ettevõte, et sa ilma keeleoskuseta tööle said?
— Oli küll rahvusvaheline, aga mitte niivõrd. Tegelikult on see suures osas müüt, et sakslased inglise keelt ei oska. Noorem põlvkond ja ka 30–40-aastased räägivad vabalt ja väga ilusti saab hakkama. Tänu sellele ei mõistagi ma saksa keelt väga hästi veel senimaani. Poes saan hakkama.
Igatahes hiljem tulin tagasi ja astusin Balti filmi- ja meediakooli.
— Oled ju lõpetanud hoopis Kuremaa põllumajandustehnikumi...
— Jah, kuigi seda kooli enam pole. Väljaõppelt olen ma hoopis... kuidas see nüüd oligi... põllumajanduskaupade tundja ja turustaja. Kuigi ma ei ole kunagi sellise asjaga tegelenud ega selle peale isegi mõelnud, aga kuidagi juhtusin seda õppima.
— Kas turustamine viis sind graafilise disaini juurde?
— Ei, huvi graafilise disaini vastu tekkis palju varem. Juba 15–16-aastaselt hakkasin sellega vaikselt tegelema, peamiselt veebidisainiga. Sealt sai kõik alguse ja kasvas edasi liikuvaks pildiks ja nüüd lõpuks olen video ja filmi peale jõudnud.
— Pidulised tunnevad sind kui VJ-d. Mida see ala endast kujutab?
— See on väga lihtne. Pidudel või kontsertidel on bänd, orkester või DJ, kes mängib muusikat, VJ lisab muusikale videopildi. See on tavaliselt koostöö improvisatsiooni vormis. Aga mitte alati, tihti on täpselt teada, mida ja kuidas tegema hakatakse.
— Kuidas saab VJ publikult tagasisidet? DJ näeb hea muusika puhul, et rohkem rahvast tuleb tantsima või inimesed lähevad rohkem pöördesse, aga VJ? Kui keegi näitab sõbrale näpuga ekraani poole?
— Ka seda. Eestis on publiku
reaktsiooni palju raskem tabada. Saab muidugi trikitada ja katsetada. Kui mängida pilti väga hästi muusikasse, siis saab publikuga heas mõttes manipuleerida. Muusikas on lugudes ülekanded, pausid, kus näiteks rütm lõppeb ja algab meloodia. Sellistel asjadel pimeduse ja piltidega mängides on tõesti võimalik inimesi käsi üles tõstma panna. Aga see töötab ikkagi koos muusikaga, see on nagu võimendus.
Mujal maailmas on reaktsioon rohkem tajutav. Inimesed tulevad ütlema, kas neile meeldis või ei meeldinud ja mida nad tantsides tundsid.
VJ ei ole ainult pidude teema. VJ saab tööd ka installatsioonide ja teatrietenduste juures, VJ-del on palju võimalusi.
Maailm on muutunud nii audiovisuaalseks, et pilt ja heli hakkavad paratamatult käsikäes käima.
— Teie VJ-rühmitus Propaganda on ka välismaal kontsertidel olnud, näiteks Audio Slave’i ja Sebastien Tellier’ kontsertidel. Kuidas te sinna tööd saite?
— Euroopa VJ-ringkond on suhteliselt väike ja kui käia festivalidel, siis saad paratamatult inimestega tuttavaks. Väga tihti on need väga lahedad inimesed, kellega on väga tore suhelda, ja siis ongi nii juhtunud, et meie käime neil külas ja nemad käivad Eestis. Ega seal muud keemiat ole, tuleb naeratada ja julgelt suhelda.
— Õpid režiid. Seni on sul välja tulnud mõned lühifilmid, mida on valdavalt iseloomustatud poeetilise kulgemisena. Mis sa arvad, miks?
— Võib-olla seetõttu, et olen veel piisavalt loll ega oska nii hästi lugu jutustada. Vähemalt nii hästi, et suudaks üles ehitada tugeva loo, mis põhineb karakterite käitumisel ja tundmisel. Pigem on see mul välja kukkunud teistmoodi, suhteliselt vabalt voolavate lugudena, mida toetab ilus poeetiline pilt. Aga ma proovin saada paremaks.
Võib-olla on ka mu teemad sellised abstraktsed ja karakterid ebamaised. Filmide reaalsuse punkt on vabalt liikuv – reaalsus peitub pigem sinus eneses, olenevalt sellest, kuhu sina otsustad selle punkti enda jaoks paika panna, mis on sinu jaoks päris või mitte.
— Kas Von Krahli Akadeemia saateid on ETV-sse sellevõrra raskem teha, et saatel on tavaliselt konkreetsem ülesehitus?
— Ega meil väga konkreetset ülesehitust ei ole – lektorid on igal nädalal erinevad, teemad on erinevad ja trupi loengut toetav etendus, nende tõlgendus ja reaktsioon on erinev.
See, mis saatesse jõuab, oleneb Von Krahli Akadeemia nädalateemast. Mingid põhiasjad on alati olemas, aga muidu on kõik vabas liikumises ja üsna eksperimentaalne. Sisu poolest siiski mitte nii väga, sest Akadeemias käsitletavad teemad on väga aktuaalsed ja küsivad, mis meil siin planeedil täna toimub.
— Sa oled olnud graafiline disainer, VJ, filmi- ja telerežissöör. Mis on kõige tähtsam?
— Ma arvan, et sildistamine on ajast ja arust. Inimesele, kes tahab midagi teha, ei ole piiranguid. Meedium, vorm ei ole tegelikult üldse nii oluline kui sõnum. Alles sõnumi järgi saab otsustada, kuidas seda edasi anda. Sa võid sellel teemal maalida, teha telesaate või filmi, kirjutada muusika. Aga mulle meeldib vist kõige rohkem ikka film. See on maagiline maailm, kus saab luua kõike, mida sa ette kujutad, piiranguid ei ole. See on minu arvates kõige huvitavam kunstivorm.
Kes ta on?
Emer Värk
Sündinud 18. juulil 1982 Elvas.
•• Lõpetanud Elva gümnaasiumi.
•• 2001 lõpetas Kuremaa põllumajandustehnikumi põllumajanduskaupade tundja ja turustajana.
•• 2004–2006 viibis Saksamaal, kus töötas graafilise disainerina.
•• Õpib Balti filmi- ja meediakolledži kolmandal kursusel filmirežiid.
•• On üks osa VJ-rühmitusest Propaganda, kellega on esinenud mitmel pool Euroopas ja võitnud Helsingi VJ-festivalil auhinna.
•• Lavastanud filmid „Remoted” (2007), „Lunastus” (2008) ja „Metsa süda” (2008), viimane linastub tudengifilmide festivalil Sleepwalkers.
•• On Von Krahli Akadeemia saate ”Kas on elu pärast kapitalismi?” režissöör. Saade on ETV-s laupäeva pärastlõunati.
