----

Teatavasti tunneb eesti kirjandus kahte suurt Mihkelsoni – Enet ja Friedeberti (hiljem Tuglas). Ene “Katkuhaua” kohta käib täpselt see, mida aastal 1914 väitis Friedebert Juhan Liivi puhul: “Kaks punkti näivad mulle looja, kunstniku, kirjaniku elus kõige mõõduandvamad olevat: tema varane lapsepõli ja kitsamas mõttes see ajajärk, mil ta omad tööd loob.” (Fr. Tuglas “Juhan Liiv. Monograafia” 1914, lk 9.) 1943. aastal sündinud Ene puhul tähendab varane “lapsepõli” igihaljast metsavendluse diskursust, milles “Katkuhaudki” ootuspäraselt osaleb. Kitsamas mõttes on mõõtuandev olnud aga teose loomisaeg aastal 2006 koos oma nn pronkssõduri saagaga, mille paarileheküljelise refereerimisega “Katkuhaud” ka  algab.

Nii et too kuulus pronkssõdur on ajakirjandusest tänu Mihkelsonile jõudnud juba   ilukirjandussegi, ja seda poleks vähemalt selles romaanis küll vaja olnud. Sest seoses pronkssõduriga jutustab Mihkelson veel kord ja lapsemeelselt ümber vaid seda, mida enne teda juba kümned kirjutajad on teinud, ainult et – milleks? Seda enam, et olemuselt on Mihkelson unenäoline, kreekapäraselt siis oneiristiline autor, tema jutustatav maailm on segasevõitu, unustatud/unustatav, mäluline, raskesti seletatav. Pronkssõdur oma poliittehnoloogilise tausta ja rahvuskangelasest Ansipiga aga ei ole katkuhauast pärit! Nemad on ajakirjandusest, nemad on Postimehest, nemad on Toompealt.

Kes on kes?

Mihkelsoni element on siiski oneiristika, mälumaailma unenäod.  Seda tõendab ka kõnesolev romaan, milles (lk 117) leidub põhimõtteline pihtimus: “Ma ei või öelda, et olen unenägudest tüdinud. Mingil kombel on need ikkagi õnnistus, sest teatavad pildilise ärevuse kaudu, mis on esiaegade sulamina minu sees peidus, ärkvelolekus on huvitav paralleelseid teadvusi ja aegu uurida.” See on oluline tunnistus, sest tegelikult on “pildiline ärevus” koos ärkveliste paralleelsustega täpne väljend üldse Mihkelsoni meetodi, tema esteetika  iseloomustamiseks. Ka “Katkuhaud” on eelkõige teatav oneiristiline fenomen, pildiline ärevus, mis lähtub küsimusest: mis mina olen? Ühes on Mihkelson kindel, ja seda kinnitab “Katkuhaudki” –   “mina” on eestlane. Aga muu oli, on ja jääb ka selles romaanis segaseks. Teisisõnu. Segaseks jääb: mis on eestlane?  See on “Katkuhaua” põhiprobleem.     

Loomulikult püüab sellele vastust anda süzˇee, s.t selle, mis juhtub, mis toimub, mida seejuures mõteldakse/arvatakse jne kommunikeeriv esitamine/esindamine. Süzˇeeline kommunikatsioon on “Katkuhauas” aga raskendatud – ega ikka ei saa täpselt aru, kes on kes, mis on mis ja mis siis ikkagi “tegelikult” üldse on. Kusjuures kogu aeg kummitab kusagil see igavene identiteediprobleem (miks ma olen just niisugune, nagu ma olen?). Ent asja lahendab eespool juba mainitud “pildiline ärevus”, mis loob äraspidise kommunikatsiooni võimalused. 

Poliitiliselt korrktne Mihkelson

Vastus pole tähtis, ärevus on oluline, pakutavatest piltidest peab piisama. Sümpaatne on seejuures  Märt Väljataga menetlemisviis, kes oma arvustuses (Sirp, 25. mai 2007) kõigepealt jutustab “Katkuhaua” sündmustiku  argiloogikasse – kes ikka see Kaata on/oli jne. Sest Kaata on üks “Katkuhaua” kesksetest tegelastest, üks eestlase ja eestluse võimalikkus.  Lugejale on Väljataga kommentaarist igatahes suur abi, ja Mihkelson oleks võinud selle n-ö faktograafia ise oma romaani algusesse või lõppu lisada. Lugejal oleks lihtsam olnud, ent oneiristika oleks loomulikult kannatanud. Muidugi on Mihkelsoni narratoloogia suveräänne nähtus, mis peaks toimima ka ilma Väljataga seletava abita. Toimibki. Selles on Mihkelsoni isikupära. Seda on korduvalt kiidetud.

Tema seekordse oneiristika poliitiliseks aluseks on aga haigus, katk. Mihkelson postuleerib: “Katku kuju võib jälgida, katk ise on surm. Surmast saab rääkida kõrvalseisja, surnu on vait.” (Lk 159.) Kõnesolev romaan jälgibki poliitilise katku kuju Eesti näitel. Teatavasti on 20. sajandit ilmestanud natsismi iseloomustatud kui “pruuni katku”. Sellest  lähtub ka Mihkelson, kes seejuures on poliitiliselt väga korrektne – ta mainib otsesõnu nii “pruuni” kui ka “punast” (kommunistlikku) katku, lisaks ka tänase Iraagi Abu Ghraibi vanglat, kus demokraatiat kaitsvad USA sõdurid islamiusuliste vangide mõnitamist ja piinamist naudinguga fotografeerisid (lk 161). Nii et Mihkelson arvab ka US Army katkulevitajate kilda, ja see on kahtlemata teatav üllatus. Samas kuidagimoodi ka tuttav –  nimetati ju juba 1950. aastate alguse Nõukogude Eestis (Mihkelsoni plikapõlves!) Ameerika imperialiste “katkukülvajateks”.

Asja tuum on aga romaani pealkirjaks pandud katkuhauas, see on haud ja millesse on maetud katk ja millesse on maetud katkusurnud: “Kui tahad saada oma surmajärgses kodus rahu, ütle, et siia on maetud katk. Siis hoiad inimesed hauast eemale.” (Lk 160.) Nendes  lausetes on Mihkelsoni võimas sõnum. Nendes lausetes on võimas metafoor ajaloost kui haigusest, (Eesti) ajaloost kui katkust, Eestist  kui katkuhauast. Mihkelson on sõnumitooja. Ta mõtestab surnuaeda. Ta püüab seletada katkuhauda. “Katkuhauda” lugenu  küsibki: milleks on meil vaja teada Eesti ajalugu? Kas see aitab meil (edukamalt) elada? Kas see aitab kaasa euro tulekule?