Epp Margna maalidel elavad Võrumaa ülemise, keskmise ja alumise ilma asukad. Võõrale on see tegelikult ainus võimalus nendega kohtuda, sest eks loodusvaimud näita end ikka vaid kohalikele.

“Kui ma poleks noorena sattunud elama Karulasse, keset metsa, palkmajja, kus polnud elektrit ja tsivilisatsiooni meenutas vaid transistorraadio, siis tõenäoliselt poleks ma see, kes täna,” arvab Epp. Karulas elades sai ta aru, et peab hakkama oma maailma tegelasi üles joonistama ja tegi söega esimesed katsed. Maalimine tuli hiljem.

Tegelaskujud Epu maalidelt on enamasti atraktiivselt jõulised, isegi kui nad magavad. Neid vaadates tuleb vägisi meelde, kuidas Epp ise puid lõhub – nagu mees, hooga kirvest õhus vibutades. Alla andev pilbastuv puu näib lõhkujas esile kutsuvat sügava sisemise rahulduse.

Mõnel olevusel on aga pilk nagu vahe nuga, lausa näeb sust läbi. Vanale puulabidale maalitud “Leivaisa” vaatab justkui liiga kavalalt vastu, ehkki ta teab nii leiva väärtust kui ka seda, kuidas leiba lauale meelitada. Ja midagi olulist ka sinust, silmitsejast, mida sa vist isegi ei tea.

Kaitsevaimud ukse kohal

Sarnasel teemal on veel üks Epule praegu oluline maal ”Silmad kõnelevad, suud räägivad”. “Seda maalides ma mõtlesin, et tegelikult on ju kaks kolmandikku me kõnet silmades, ehk kolmandiku suudame ja tahame sõnadesse panna. Me ei räägi ju välja seda, mis meile oluline intiimsustes ning salajasemates kavatsustes, “ arutleb Epp.

Talumajapidamise kõikide uste kohale on maalitud majahaldjad kaitsevaimudeks, et nad ikka jälgiksid, kes ustest sisse-välja astuvad. Epp armastab maalida vanadele tarbeesemetele – pütikaantele, voodiotstele, kirstukaantele.

Kirstukaas on veel pintslist puutumata ja ootab oma aega ateljees. Aeg-ajalt tõstab Epp ta molbertile ning vaatab ja silitab käega. Vägisi pilti peale maalida ei saa ja nii nad koos seda õiget aega ootavad ja otsivad.

Epu päev algab kümblusega tiigis, kohvi joob köögis tugitoolis. Korralikku maakööki peab mahtuma tugitool, soovitavalt isegi kaks. Tavaliselt ta maalib hommikuti, siis on loomulikku valgust ja pea värske. Õhtupoole võib juhtuda, et tuleb hulk külalisi. Kes ütles, et maal on elu vaikne ja üksluine? Siis kulub kohvi, veini ja sigarette, tuleb uudiseid ning uusi mõtteid.

Epp ise ei armasta kodunt kaugele reisida, juba Soome minek on tema jaoks keerukas ettevõtmine, kõige paremini tunneb ta end kodus keset oma loodud elamist. Keegi sõpradest ütles, et harva kohtab nüüdsel ajal nii kodukeskselt ja maakeeli mõtlevat inimest kui Epp, tema vaimu pole mõjutanud ka ükski võõrkeel. Tema mõjutab hoopis teisi: nüüdseks on tema maalid juba eri riikide kodudes – ülemeremaades Soomes, Saaremaal, Saksamaal. “Just Soomes on meie esivanemate ilma ja uskumuste vastu suur huvi, samas meil, Eestis, on rohkemat säilinud nii pärimuse kui ainese kujul,” teab Epp seletuseks, miks just soomlased ta pilte palju on ostnud.

Praegu on tal näitus üleval Soomes Eesti Vabariigi saatkonnas.