Eraelu- ja teatripaar toob lavale koroonast ajendatud kulinaarse düstoopia
Kaili Viidas ja Ott Kilusk on Pärnu teatriduo. Ühtlasi on nad elukaaslased ja lapsevanemad. Peagi esietendub Endlas „Nagu süldikeeduvesi”, Oti kirjutatud ja Kaili lavastatud algupärand, mis kannab küll kulinaarse düstoopia nimetust, ent on suunatud just praeguses isesuguses ajas elavatele inimestele. Lavastuse inspiratsioon ja mõneti struktuurgi on pärit esmapilgul ootamatust kohast, omaaegse legendaarse Endla näitleja Peeter Kardi kokaraamatutest.
Siin on pildikesed jutuajamisest Pärnus Endla kohvikus.
I
Koroonaaja näidend algas kehva aja kokkamisest
„Aitäh Sulle, Peeter Kard!
Ilma „Kehva aja kokaraamatuta” poleks seda näidendit sündinud!”
(„Nagu süldikeeduvesi” pühendus)
Ott: Kui koroona algas ja me kõik kodudesse kinni jäime ning üks hirmus skaibitamine ja whatsapitamine pihta hakkas, pidi Endla mingi strateegia välja mõtlema. Jõudsime selleni, et võiks välja tulla uue algupärandiga.
Kaili: Selgeks sai, et üheksa kuud plaanitud suvetükk „Põrgupõhja uus Wanapagan” lükkub aasta edasi. Seda ei saanud niisama lihtsalt suurde saali tõsta ja ära jätta ka ei tahtnud. Küsimus oli: kui teeme maja uksed lahti, millega siis publikut vastu võtame? Mida me sel ajal teatris üldse näha tahame?
Ott: Olime Kailiga kunagi käinud Pärnu taaskasutuskeskuses, kus meile torkas silma suur pakk Peeter Kardi kokaraamatuid. Need on pisikesed koledad vihikud. Kuna Peeter Kard on kunagine Endla näitleja ja suur legend, siis sai need sealt sentide eest omastatud. Kailile tulid nad nüüd meelde. „Kehva aja kokaraamatut” kätte võttes tajusin kohe, et siin kuskil on midagi peidus. Raamatus räägitakse, kuidas teha kehval ajal toitu sellest, mille kätte saab, ja kuidas need toidud saavad kokkuvõttes imemaitsvad. Lavastuses tutvustamegi mängu ja tegevuse kaudu umbes kümmet retsepti.
Kaili: Seitset.
Ott: Pätsakud, rupskisült, räimed-kilud, kuidas alkoholi valmistada...
Kaili: ...kuidas valmistada igasuguseid salateid...
Ott: ...ja daamidele likööri. Peeter Kardi kokaraamat pani kujutlema, mis laadi on inimesed, kes neid toite teevad. See oli aeg, kus kõik istusid [eriolukorra tõttu] kodus ja suhtlesid vaid naabritädiga. Tekkis küsimus, mis saab, kui iga päevaga läheb olukord kehvemaks: töökohad kaovad, muru enam ei niideta, sest muidu poleks ka naati ega nõgest süüa, ning kui kuskilt kuuleme seakisa, siis läheme ja mangume, et meile rupskeid antaks. Hakkaski kujunema tore lookene kogukonnast, kes hoiab kokku, armastab üksteist ja kus kõigil on mälestused varasemast elust. Mälestustega on aga nii, et kui oleme mingit lugu väga palju kordi rääkinud, siis muutub ta sündmuse interpretatsiooniks, mitte selleks, mis ta on kunagi olnud. Seepärast mina väidangi, et realismi pole olemas.
II
Argimaagia koputab rütmiliselt teispool seina
Ott: Mõtlesin veel säästuvärgile ja tellisin endale hunniku 1990-ndate esoteerikaajakirju. Kolmas Silm, Paradoks B, Päikesetuul ja mis seal kõik oli. Lugesin neid nädal aega ja ei julgenud enam õhtuti üksinda suitsetamas käia. Vahtisin taevast, hakkasin tähele panema igasuguste asjade perioodilisi kadumisi. Siis imestasin suurte faktide üle: kui tulnukad on ikkagi igal pool olnud ja tuhanded inimesed on neid näinud, siis miks me ei võta neid igapäeva osana? Ja Venemaal on nii palju poltergeistide juhtumeid, et need on nagu perekonnaliikmed. Nendega suheldakse koputamise kaudu. Meil on kodus nii, et pärast välisukse vahetamist kostab seina poolt muudkui rütmilist kolksumist. Alati, kui oled üksi kodus! Siis tundub, et see eelmine või üle-eelmine elanik ikka käib seal millegi järgi ja ei ole uue remondiga päris rahul.
Kaili: Ja ei saa öelda, et see on esoteeriline või et seda pole olemas, kui on. Ma olen ka seda kolksumist kuulnud! Rütmiline ja mingi aja tagant. Vesi see ei ole, näriline ei saa olla, naksik ka ei tee sellist häält...
Ott: Minu riiulisse ilmus plaat, mis regulaarselt kaob ja vahetab kohta. Heino Mandri loeb seal Juhan Liivi luuletusi. Kõik see aitaski mul näidendit valmis keerutada. Ja pealegi – Pärnu linnas on tänav, mis on mõlemale poole kaldu. Ükskõik kummalt poolt tuled, saad rattaga mäest alla sõita. Kaili muidugi vaidleb mulle vastu...
Kaili: See on mõlemast otsast natukene kaldu, mitte terve tänava ulatuses.
Ott: ...ja siis pead elama sellise inimesega koos, kes püüab siin maailmas kõike mõista ja ära seletada. Järelikult sobis ta selle tüki lavastajaks väga hästi. Tema asi on ära seletada, mis seal toimub.
Kaili: Kust me üldse võtame, et astroloogia on suurem fiktsioon kui seadusandlus? Kõik on inimestevaheline kokkuleppeline märgisüsteem. Võin ju vabalt öelda, et mind ei ole olemas. See, et ma siin elan ja hingan ja et toimub mingi rakuvahetus minu sees, universumi mõistes on see nii väike ja tähtsusetu, et vahepeal hakkab suisa kurb.
Ott: Ütleme nii, et looduse ja biosfääri seisukohalt on kultuuril umbes sama tähtsus nagu punasel loojangul latvade kohal. Ilus vaadata, aga see ei tähenda midagi.
Kaili: Aga siin on küsimus, mis suurusesse sa end skaleerid. Kui toimetame inimeste maailmas, siis peaks mingites kriteeriumides ikkagi kokkuleppele saama.
Ott: Nii saigi näidendisse palju argimaagilist. Seda, mida inimesed läbi aja teispoolsuse kohta on uskunud.
Kaili: Lavastuse aeg on tulevik, mis räägib minevikust. See ei ole siin ja praegu, aga see on lähedal. See võis olla eile, aga võib olla ka homme. Lõppkokkuvõttes räägime lihtsalt inimeseks olemisest.
Ott: Kõlab nagu oleks tegemist millegi keerulisega, aga tükk ise on lõpuks hoopis lõbus tagahoovilik jant. Oih, ära seda küll kirja pane!
III
Luts, Kivirähk, Tammsaare, Masing või Kilusk
Kaili: Ühest küljest on see näidend lutsulik, teisalt kivirähkilik. Siis on ta tammsaarelik ja siis võtame juurde veidi Uku Masingut.
Ott: Kirjutades ma küll neile nimedele ei mõelnud. Masingulikku elutunnetust on ehk küll. Minu silme ees on kogu aeg üks Jaan Einasto ja Uku Masingu vestlus. Einasto mõtles kohutavalt suurtest asjadest kohutavalt kaugel, Masing mõtles jällegi väga väikestest asjadest väga lähedal. Lõpuks jõudsid nad selleni, et esimene koht, kust võiksime jumalat otsida, oleks Magalhãesi Pilv. Sealkandis on tumeaine kahtlaselt aktiivne ja korrastab laokilolekut. Kõik meie kohalikud jumalad on ikkagi kentsakad multifilmitegelased, kui võrrelda sellega, mis seal toimub.
Kaili: Jeesus on ka nagu multifilmitegelane, saan ma aru?
Ott: Jeesus on maailma parim müügimees. Seda võib tema kohta kindlasti väita. Mis ta veel on, ma ei tea.
IV
Ajas tagasi. Ott Kiluski teekond teatritekstideni
Ott: Kunagi andsin välja väikese luulekogu, siis väikese romaani ja siis mõtlesin, et nii vist jääbki. Kui sain Kailiga tuttavaks, arutasime neil teemadel väga palju. Sündis esimene väga armas ühistöö „Jääkaru reis”, lastetükk, mida mängiti Pärnu loodusmajas.
Kaili: Siis oli „Säärane mulk”, kus palusin dramatiseerimisel su abi. Samal ajal võtsid sa vastu väga imeliku pakkumise luua jaanipäevaks midagi Valdur Mikita tekstile. Aga sellest tuli ka õudselt lahe asi välja.
Ott: Sellest sündis lõpuks näidend „Midagi on viltu.”
Kaili: Siis oli veel „Kirvetüü”. Ott ütles, et Ain Mäeots küsis temalt näidendit ja ta kirjutas midagi kokku. Lugesin ja küsisin, et kas sa oled lollakas või?! Ei anna seda niisama käest ära, saadad võistlusele! Ott küsis, mis võistlusele? Ta polnud kuulnudki, et kuskil on mingi näidendivõistlus olemas. („Kirvetüü” võitis 2017. aasta näidendivõistluse – K. V.)
Ott: Üks keerulisemaid töid oli Helena Kesoneni lavastatud „Vanahunt”. Kõigepealt tuli läbi töötada alustekstid, vanasetokeelsed ropud lood, aga kuidagi sain neist kätte maailma loomise ja selle lõpliku allakäimise loo.
Kaili: Kui näidendi läbi lugesin, ütlesin, et sa oled lavastajale ikka väga keerulise ülesande andnud. Sellega on nii lihtne p***e minna. Siis läksime läbimängule ja ma pole elu sees nii tugevat loomingulist kadedust tundnud.
Ott: Kailile see jutt ei meeldi, aga minu meelest on tema kõige ägedam töö „Tsaar Saltaan”. Tol ajal oli nii, et mina hoidsin meie väikseid lapsi, kuni Kaili tööd tegi, ja olin sisimas tema peale kogu aeg väga tige, sest lastega oli nii palju tegemist. Aga kui lõpuks sain läbimängu vaatama, mõtlesin: vau, see oli seda väärt.
Kaili: Ta ei saanud üldse aru, mida ma teen ja mida ma temast tahan. Ta ei saanud aru, miks ma just sellist teksti tahan. Ta ainult virises ja vingus ja oli kohutav loominguline partner. Aga kohutavalt hea isa. Praegu vist tundub, nagu me vaidleks ja tülitseks hirmus palju. Tegelikult ei ole nii.
Ott: Sellisesse faasi pole me veel jõudnud, et raisk, see on viimane kord, kui sinuga koostööd teen! Aga vahepeal on teineteise mõtteid raske alla neelata ja see võtab aega.
Kaili: Loomingulised egod on ka suured.
Ott: Mõnest asjast on vahepeal nii kahju. Miks ta mingi tekstijupi on näidendist välja võtnud?
Kaili: Aga sa ei näe, kui palju ma olen jällegi juurde pannud. Ühe käega võtan, teisega annan.
Ott: Teised lavastajad võtavad teksti vastu, teevad ehk üks-kaks parandust, aga Kaili puhul peab kogu aeg valmis olema, et protsess läheb edasi.
V
Näitleja ja lavastaja istuvad köögilaua taga ja loevad valjusti dialooge
Ott: Kui saan mingi tekstitooriku valmis ja Kaili loeb selle läbi, siis töötame sellega koos edasi, enne kui see näitlejatele läheb.
Kaili: Me töötame niimoodi, et mängime tüki dialoogi valjusti läbi. Ma arvan, et seda tehakse vähe. Kirjanik ja lavastaja istuvad koos laua taga, loevad koos teksti ja teevad korrektiive. Ma arvan, et kellelgi ei ole lihtsalt nii elitaarset võimalust nagu mul.
Ott: Nad ei ela nii lähestikku.
Kaili: Tavaliselt on ikka vähemalt paar tänavat vahet. Tegelikult me räägime palju ja vaidleme ka palju. Päris paljus meie vaated ei ühti. Kohati mõtleme väga sarnaselt, huumorisoon ja maailma tõsiduse tajumine on sarnased. Ent kuskilt maalt lähevad arusaamad jälle väga lahku. Lähevad ju?
Ott: Muidugi!
Kaili: Vahel kiidame teineteist lolli peaga takka ka.
Ott: Minu tekstid kõnetavad Kailit, ta saab neist aru. Aga ta leiab üles ka nõrgad kohad. Vaatab, et sul on siin nii hea võimalus, miks sa sellega lõpuni ei lähe. Või et sisu on juba ammu ära öeldud, aga järgneb veel kaks lehekülge teksti. Miks?
VI
Richard Brautigani „Abort”. Sügisene lavastus on samuti töös
Ott: Brautigani puhul teavad kõik raamatuid „Arbuusisuhkrus” või „Forellipüük Ameerikas”. Aga mäletan, et kui kunagi veel Viljandis koolis käisin – sellest on nüüd üle 20 aasta –, tuli mulle vastu üks suvaline rahvamuusik. Ütles: näe, ilgelt lahe raamat on. Näeb välja jube nässakas, aga ta hakkas seda mingi häda sunnil lugema, sest jäi kuhugi vedelema ja ainult see raamat oli käepärast. Mina kandsin seda teksti sellest ajast peale kaasas. Küll me oleme Kailiga palju arutanud, millest see lugu lõpuks räägib. Seal on nii palju võimalusi. Kas kõik on millegi metafoor?
Kaili: Mina tean, millest see lugu räägib!
Ott: See lugu räägib raamatutest, armastusest või hoopis millestki muust. Kui seda raamatut analüüsida, siis tähendus põgeneb eest. Mõnikord on nii. Ja mida kergemalt Brautigan ise sellesse teksti suhtub...
Kaili: Brautigan ei suhtu millessegi kergekäeliselt. See on kirjutatud 1960-ndatel, aga ta on praegu õudselt värske. Ta on seotud naiseliku, ihuliku vabadusega. Sellega, kas mul on võimalik armastada end ihulikult emadusega sidumata. Ma ütleksin, et see on hümn armastusele. Tekst on nii kihiline, et iga sõna juures võid veel midagi avastada. Ja mingisuguseid asju ei avastagi, sest juba geograafiliselt asetub see piirkonda, kuhu me naljalt ei satu. Seal on San Diego ja Buffalo teemad. Mida meie teame Mehhiko piirist ja sealsetest probleemidest? Mida meie teame selle osariigi naiseks olemise probleemidest? See on väga teistmoodi probleemiasetus selles jadas, millega mina lavastajana olen pidanud kokku puutuma.
Ott: Millega meil veel kangesti vedanud on, on see, et meie teatrisse tulid noored näitlejad Jane Napp ja Nils Mattias Steinberg, kes jagavad ka ühte leibkonda. Nendega on võimalik teha armsat ja intiimset asja. Nad on suurepärased näitlejad ja teineteist hoidvad inimesed.
Kaili: Süda läheb lõhki, kui neid vaatad. Seda tükki ei ole võimalik võtta mitte isiklikult. Sellisel juhul ei saaks ta lavale minna. Ja see lavastus ei ole poliitiline, ehkki, kui inimesed seda nii näevad, ei saa seda neilt ära võtta. Või seda, et mingid küsimused on just poliitilisena päevakorda tõusnud. Aga ta ei ole poliitikast tõukunud. Mind hakkab lavastajana ahistama, kui eeldatakse poliitilist teravust. Teatrimaailm on palju peenem kui loosungid. Loosungitega vehkimine on piinlik, seda ei peaks oma kultuurilugu arvestades tegema.
Ott: Kui võtta teema, abort, siis ma arvan, et see ei tohiks olla ja ei peaks kunagi saama maailmavaate küsimuseks. See peaks olema iga inimese individuaalne küsimus. Ent selles lavastuses on abort laiema tähendusega. Kui võtame ette inglise keele sõnastiku, siis seal on terve nimekiri sellest, mille katkestamist võib abort tähendada. Meie käsitluses katkeb palju asju ja algab ka palju uusi, sest kunagi pole ju nii, et midagi ei lähe edasi.
VI
Kellele on teater? Publikule! (Vist?)
Kaili: Kui nüüd kultuuriloolisest aspektist rääkida, on teater mingi mõtte, idee vahendamine publikule. Publikut ei saa unustada. Ei saa öelda, et ajan ainult oma asja, sest sellisel juhul ei ole see teater ja järelikult ei ole see ka vajalik. Laborist ei jõua ka ükski ravim tootmisse, kui tema mõju pole kindlaks tehtud. Sinu publik võib olla väga väike, kasvõi kümme inimest, aga neile peab mõtlema ja neid silme ees hoidma. Eriti sellises maksusüsteemis nagu meie siin toimetame. Teatrit peab ülal ikkagi maksumaksja.
Ott: Ma arvan, et paljudele katsetuslikuma teatri tegijatele võib see muidugi nüüd täielik ossijutt tunduda.
Kaili: Redneck’i jutt või? Aga minu jaoks on publik oluline.
Ott: Kas peab teatri funktsiooni püüdma iga päev ära seletada? Kui käiakse vaatamas ja ostetakse pileteid, on see olemas. Isegi kui see taandub sellele, et inimesed tahavad end ilusti riidesse panna ja puhvetis konjakit juua.
