Parukas, mida „Liblika” esietenduses hakkab kandma Helen Lokuta, ootab alles oma tähetundi. Foto: Tanel Veenre

Naiste grimmiosakonna juhataja Taimi Lume jaoks on „Liblikas” uljas väljakutse – kuid just sellised pöörasused grimeerijate töö köitvaks teevadki. Grimeerija ülesanne ei ole pelgalt nägude võõpamine. Nende käed on üsna sarnased mustkunstniku omadega: nad suudavad muuta 20-aastase 80-aastaseks ja ooperi-primadonna haldjaks. On vaja hülgehabet või kongus nina? Palun väga! Peale värvikarbi kuuluvad grimeerija arsenali kõikvõimalik materjalid tehisjuustest palmipuukiududeni, silikoonist akrüülvaikudeni. Muinasjututeadlastena leiutavad nad võimalusi, kuidas muuta juuksed kivikõvaks või ehitada kaht pead ühendav parukas. Grimmikunstist on palju juttu olnud selliste muundamiskunsti meistriteoste puhul nagu „Sõrmuste isand” ja „Harry Potter” – kuid filmil ja teatril on siiski erinev spetsiifika. Teatris on lubatud veidi robustsem käsi, filmis on võimalik kõik iluvead järeltöötlusega peita.

Loe, mis roll on etenduse juures kunstnikul ning isegi kingsepal.

« Avalehele 0 Kommentaari