Fellini tellis mõrvale muusika

Lepo Sumera, kas kevadel 50. sünnipäeval ettekantav 6. sümfoonia on töös?

Kirjas pole nootigi, kuigi olen seda materjali peas kandnud umbes kolmveerand aastat. Võrdleksin seda põneva unenäoga. Kui teed silmad kohe lahti, on ta läinud, aga kui suudad silmi veidi kinni hoida ja teda poolärkvel mõttes korrata, võib seda ka aastate pärast mäletada.

Muusika kirjutamisega on samamoodi – kui hakkad kohe peale, kui mõte pole veel korralikult laagerdunud, hakkab käsi tüürima omasoodu, tekivad mingid uued loogikad, ja välja tuleb hoopis midagi muud. Nii et tahan seda une ja ärkveloleku piiri võimalikult pikendada.

Mõni helilooja ütleb, et kirjutab üha sama lugu. Kuidas on teiega?

Eelmisel aastal kirjutatud tshellokontsert ja multimeedialugu "Südameasjad" peaks ju küll väga erinevad olema. Aga mida vanemaks saan, seda rohkem see minu muusika ikka üks seesama lugu tundub. Mingid sihid hakkavad selgeks saama, ja 6. sümfooniaga peaks üks etapp lõppema.

Miks kirjutate nii palju just sümfooniaid?

Sümfoonia on muusikas see, mis romaan kirjanduses – üldistav ja traditsioone arvestav. Publik teab, mida oodata, ta usaldab end paarikümneks minutiks sinu kätte. Sellele ootusele on põnev vastu minna. Ja teiseks on sümfoonia see, mis kestab. Olen kirjutanud palju muusikat - mida ei saa ka nootides täpselt fikseerida - vaid paariks ettekandeks. Näiteks multimeediaetendust peab kohapeal nägema. Isegi video on vaid hale jälg. Kui aga paned kodus sümfooniaga plaadi peale, on see siiski olemas.

Mis toimub 6. sümfoonias?

See on nagu muusikalise magma voolamine – materjali liikumine organiseerituse poole, siis uue alge teke, mis hakkab omakorda organiseeruma. Muusika-aatomite liitumine.

Kas kontserdil kolmanda teose "Dracula ja Zombi laps" alus on midagi literatuurset?

Lausa mitte, aga on kaks erinevat kujundit – üks reaalsest maailmast, teine sealpoolsusest.

Teie looming tekitab tugevaid pildilisi ettekujutusi. Kust on see pärit, millega end laete?

Vaat seda ei tea, mis laeb, aga tean, mis tühjaks pumpab – igasugused komisjonid ja nõukogud. Aga helilooja on selline üksik hunt – ta on oma partituuriga kahekesi. Siis tahakski laua tagant välja saada – lehvid läbi televisiooni ja ühiskondlike tegemiste. See on ka üks põhjus, mis kirjutan palju filmimuusikat. See on töö kollektiivis, kus mina üksi ei määra midagi.

Aga filmimuusika määrab tegelikult pildi iseloomu?

Just. Nägin unenägu, kus Fellini ütles mulle, et ma kirjutaksin temale muusikat, kuna tema helilooja Nino Rota oli just surnud. Siis ta lasi mulle katkendit oma uuest filmist kolme erineva muusikaga: Nino Rota, kellegi teise ja minu muusikaga. See oli efektne, kuid jabur mõrvastseen. Katkend muutus muusika tõttu totaalselt – esimesel juhul oli tulemus palaganlik, teisel naljakas ja minu muusikaga traagiline.

Millise kirjanduse või filosoofiaga end seostaksite?

Ladina-Ameerika kirjandus. Jorge Luis Borges, García Márquez, ja Umberto Eco näiteks. Mäng reaalsuse ja ettekujutuse vahel.

Mida teie töödest kõige rohkem mängitakse?

Kammermuusikat – klaveripala "1981", flöödi-kitarri pala "B.B.B-le ja ta sõbrale" ja viiuli-klaveri lugu Quasi improvisata.

Kas olete kuulnud oma teose üllatavat esitust?

Olen kogenud, et dirigent muudab midagi mõne pillirühma kasuks, nii et tulemus on üllatav. Moskvas juhatas Eri Klas minu Teist sümfooniat sealse orkestriga, kus oli jube hea fagotimängija. See fagott kujundas oma üldiselt lihtsast partiist midagi sellist, et rippusin kõrvadega selle küljes.

Mis on teile perekond?

Midagi kindlat – mis oli, on ja jääb.

Kas peate pojaga pikki vestlusi?

Luban teile, et pean.

Mis veel elus pooleli on?

Midagi väga olulist on veel kirjutamata. Hakkasin Tõnu Kaljustele tegema ühte teost, aga see tuli nii mahukas, et jõud ei käinud esimese korraga üle.

Kas seostate ka oma tulevikku ühiskondlike kohustustega?

Pigem tahaks hoopis üksindusse sulguda nagu näiteks sõber Erkki-Sven Tüür Hiiumaal.