Fine5 “Panus” sünnib viie tantsija panustest
Samas ei saa väita, et tegemist oleks puhta formalismiga. Sisemiselt lähtuvad ju kõik liigutused impulsiks võetud teemast, mis aga täidab pigem siduvat ülesannet, kui et on eesmärk omaette. Kontseptsioon ei varjuta tantsu kui väljendusvahendit.
“Panust” läbib teemadest keerulisim – mina ise. Tegemist ei ole tantsija süvapsühholoogia väga levinud lahkamisega, pigem on jäädud maski ehk ühiskonnale nähtava mina näitamise pinnale. Kuid siin-seal võib läbi maski jõuda ka isiku soovide ja tungide tasandile. Võitlus ja vastasseis avalduvad välise maski (mida tantsija on sunnitud avalikkuse ees kandma) ning sisemise mina (kes tegelikult ollakse või olla soovitakse – sageli ei taheta oma tunge eneselegi tunnistada) vahel.
Kui tavaliselt võib lavastuses ühe tehnika piires näha eri tantsustiile, siis “Panuses” on astutud tubli samm edasi, rõhutakse ka eri ajastute koolkondade tehnikaid. Hoolimata sellest, et iga tantsija on erineva tausta ja kooliga, oleks neid siiski, mõningase harjutamise järel, võimalik panna tantsima enam-vähem ühtses tehnikas. Anda vähema kogemusega osavõtjatele lihtsam osa.
“Panuse” jälgimise teeb huvitavaks just otsus mitte peita tantsijate puudusi ja vigu (et saavutada muljet hästitoimivast koreograafiast), vaid näidata tantsijaid sellistena, nagu nad on, tungida nende igapäevaellu, paraadkostüümide taha. Iga tantsija ajab liigutustes oma joont, mitte ei moodusta samale tehnikale allutatud sidusat tervikut. Eklektikat pole püütud välja juurida, vaid rõhutada. Sellest eklektikast saabki lavastuse liikumiskeele ühisnimetaja.
Panustajad
“Panus” koosneb justkui väikestest lavastustest: duettidest, mono- ja grupiesitustest.
Estonia endine baleriin Irina Pähn tunneb end teiste poolt imetletava kapriisse primadonnana. Tema liigutused on – vastupidi kaasaegse tantsuga igapäevaselt tegeleva Tiina Olleski pausidega liigendatud liikumisele – sujuvad ja voolavad nagu vaikne oja.
Dmitri Kruus ei saa ka “Panuses” lahti oma leivanumbrist – ongleerimisest. Otsekui alatiseks palle hüpatama määratud, on ta sunnitud numbrit aina uuesti kordama. Isegi siis, kui palle enam pole, ei pääse ta needusest. Kuid selles etenduses lisandub veel üks tehnika – akrobaatika.
17-aastane muusikakooli õpilane Mattias Siitan pole varem tantsuga kokku puutunud, ja seda just näidataksegi. Püüdes järele aimata teiste tantsijate liikumist, kas siis vaikselt jälgides või trotslikult omi liikumisahelaid moodustades, on ta kaastantsijate jaoks tähelepandamatuna peaaegu alati kohal. Lõpuks, peapealseisu ajal satub ta hetkeks teiste imetluse ja tähelepanu keskpunkti, terve trupp asub peapealseisuga sooritama.
Fine5 õpilane Rain Saukas täiendab Tiina Olleskit, kuid graafilise disaini tudengina pärineb temalt liikumist võimendav lavakujundus – etenduse alguses fooliumi peegeldusena seinale projitseeritud vees murtud vormid, mis tantsivad etenduse lõppedes selgepiiriliste varjudena ekstaasis kui figuurid Henri Matisse’i maalilt “Tants”. Enam ei suuda eristada inimesi, hoopis muljetavaldavama pildi saab kogu rühma vaadeldes. Lavastus oleks nagu olnud eeltöö selleks ühiseks tantsuks.
