Armastaja jääb alati “nilbeks”. Ta teeb ennast lolliks, ta alandab ja naeruvääristab end kisades ma-armastan-sind - tühja tähenduseta sõnumit, mis ei sisalda mitte midagi muud peale iseenda. Justkui mantra, rituaal, mille ainus mõte on õigustada armastaja enesealandust. Nagu näitleja õudusunenäos: seista rambivalguses teadmata teksti, misanstseene ega rolli, abitu suur loom tammumas lolliks jäänuna keset puuri.

Niimoodi analüüsib Roland Barthes armastaja subjekti oma “Armastaja diskursuses”, mille järelsõnas ta mõtiskleb selle üle, miks armastaja ei leia kohta tõsises akadeemilises arutelus, miks filosoofid ei julge teda süvitsi mõtestada - armastaja/armastus on banaalne, groteskne, sentimentaalne lollus - tabu, millel on oht haisema minna, kui teda liiga tõsiselt võetakse. Tema koht on heal juhul fiktsioonis või lavalaudadel neljanda seina taga. Ta peab ilmtingimata olema pakendatud. Ilusti pakendatud. Distantsilt kannatab vaadata. Nii on turvaline. Nii ei saa sellega kokkupuutumine mindki labastada. Vaatamata sellele oleme vast kõik selle alasti tundega kokku puutunud ning sellele mõeldes halvab meid piinlikkus - see kuidas ma vihma käes tema nime karjusin, möödakäijad minu üle naermas, pole meenutamist väärt. Või hoopis - see ei saanud ju olla mina! Aga siin ta on, teie ees, kuskil unistuste ja uppumiste vahel. Halvatuna. Siiraste emotsioonide hallis tsoonis.

„Between Dreams and Drowning“ esietendus eile Paide Muusika- ja Teatrimaja suurel laval.

Lavastuse autorid ja etendajad on Ursel Tilk (Paide Teater) ja Steffi Pähn (NUKU), dramaturgid Maike Lond Malmborg ja Alissa Šnaider, valguskunstnik Karolin Tamm, helikujundaja Kenn-Eerik Kannike, produtsendid Harri Ausmaa (Paide Teater) ja Triinu Aron (STL), projektijuht Carolyn Mets.

Etendused 20.11, 6. ja 7.12 Paide Muusika- ja Teatrimajas,

22., 23.11, 12. ja 13.12 Sõltumatu Tantsu Laval.