Kristjan Raua preemia omistatakse eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud loomingu, kunstiprojekti või -sündmuse eest kunstnikule, kunstiteadlasele või loomingulisele rühmale; erandina võidakse preemia määrata ka varem valminud teoste või elutöö eest.

Vastavalt preemia statuudile omistatakse Kunstnike Liidu volikogu liikmetest ja Tallinna linna esindajast koosneva žürii otsusel 2019. aasta Kristjan Raua nimelised preemiad.

Karin Paulus ‒ Eesti disaini ja arhitektuuri ajaloo järjepideva uurimise ning tutvustamise eest.

Karin Paulus on kunstiteadlasena pühendunud arhitektuuri- ja disainialaste raamatute ning artiklite kirjutamisele ja näituste kureerimisele ning õpetab disainiajalugu Eesti Kunstiakadeemias, Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Tallinna Tehnikaülikoolis. 2018. aastal ilmus Karin Pauluse koostatuna kaks disainiajalugu käsitlevat kogumikku: „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“ ja „Tööstuskunstist tootedisainini. Artikleid 1934–2018“.

Novembrist 2018 jaanuarini 2019 oli Eesti Kunstiakadeemia galeriis eksponeeritud Karin Pauluse kureeritud Eesti Sisearhitektide Liidu näitus „80 aastat sisearhitektuuri õpet“, mis tutvustas Eestis kaheksa aastakümne jooksul pakutud sisearhitektuuri õpet.

Uno Roosvalt ‒ isiknäituste „Hekk“ Draakoni galeriis ning „Lähedalt ja kaugelt“ Kuressaare Raegaleriis eest.

Uno Roosvalti loomingu läbivaks motiiviks on läbi aastakümnete olnud loodus, täpsemalt rannamaastikud, põhjamaade kaljud ning mäed ja nende mitmekülgsed faktuurid. Roosvalt, kes on maalikunstniku hariduse omandanud Tartu Kunstikoolis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, on töötanud Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna alates 1969. aastast ning näitustel esinenud alates 1968. aastast. Uno Roosvalti tuntakse kui kunstnikku, kes meisterlikult liidab vaimse maailmapildi põhjamaise maastikutunnetusega ühtseks eksistentsiaalseks tervikuks. Tema pieteeditundega maalitud askeetlikud rannamaastikud ja olustiku kirjeldused kumuleeruvad kunstniku loomingus ajastuüleseks tõdemuseks ümbritseva kõiksuse ilust.

Heie Marie Treier ja Arne Maasik – põhjaliku ja pühendunud uurimistöö eest Louis Kahni arhitektuurist ja selle puutepunktidest Saaremaa keskaegse kindlusarhitektuuriga.

20. sajandi ühe kuulsama Ameerika arhitekti Louis Kahni (1901–1974) Saaremaa päritolu visuaalkultuuriliselt välja toonud uurimisprojekt on kunstiteadlase Heie Marie Treieri, arhitektuurifotograafi Arne Maasiku ja Louis Kahni Eesti Sihtasutuse koostöös kestnud juba enam kui kümnendi jagu, jõudes tänavu näitusetegevuseni viimaks ka USA-s.

Heie Marie Treier on kunstiajaloolane ja -kriitik fookusega 20.–21. sajandi kunstil. Tema põhisuund on olnud ühiskondlike paradigmamuutuste reflektsioon kunstis ja kunsti-teaduses, sealhulgas foto- ja videokunsti kui olulisele kohale tõusnud kunstitehnikate mõtestamine. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Kesk-Euroopa Ülikoolides Prahas ja Budapestis. Ta on töötanud kirjastuses Kunst toimetajana, nädalalehes Eesti Ekspress kunstitoimetajana, ajakirja Kunst.ee peatoimetajana, Eesti Kunstiakadeemias lektorina ja Tallinna Ülikoolis dotsendina. Ta on läbi aastate avaldanud arvukalt artikleid ja käsitlusi ning kirjutanud koos Sigrid Abilisega kunstiajalooõpiku gümnaasiumile.

Arne Maasik on tuntud eelkõige kontseptuaalse arhitektuurifotograafina, kes on teinud kaastööd paljudele arhitektuuri- ja kunstiväljaannetele nii kodu- kui välismaal. Ta tegutseb arhitekti ja kunstnikuna aastast 1995, mil lõpetas Eesti Kunstiakadeemia magistrikraadiga. Aastatel 1996‒2003 töötas arhitektuuribüroos Künnapu & Padrik arhitektina ja 2003‒2007 fotograafiafirmas Zepp Grafelin loovjuhina. Alates 2007. aastast on Maasik fotograafiafirma Decadencity asutaja ja omanik. Ta on osalenud pikaajalistes projektides seoses mahukate teaduskäsitlustega ning samas teinud arvukalt isiknäitusi Tallinnas, Helsingis, Roomas, Veneetsias, Berliinis, Moskvas jm.

Anu Rank-Soans ‒ aastakümneid kestnud pühendunud tegevuse eest kunstniku ja disainerina.

Anu Rank-Soans lõpetas ERKI keraamika eriala 1967. aastal ning tema lõputööks oli tänaseni püsiv monumentaalne pannoo Kurtna linnukasvatuse katsetehase hoonesse. Peale kooli lõpetamist jäi ta aastakümneteks tööstusesse, töötades nii Tallinna Ehituskeraamika kui Pärnu Ehitusmaterjalide Tehases. Ta tõi masstootmisesse uudse vormi ja hea proportsiooniga tarbeesemeid, kujundades enamasti dekoorita, ebahariliku siluetiga nõusid ja omavahel komplekteeritavaid tootesarju. Tema mahukat tööstuskeraamika pärandit ja unikaalloomingut eksponeeriti 2018. aastal retrospektiivnäitusel Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

2019. aastal esitati Eesti Kunstnike Liidu volikogu liikmete, Eesti kunstiinstitutsioonide ja kultuuriväljaannete poolt preemia nominentideks 35 kunstnikku ja kunstnike kollektiivi: Ingrid Allik, Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas, Lilja Blumenfeld, Merike Estna, Dénes Farkas, Groveneer, Jarõna Ilo, Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, Kristi Kongi, Paul Kuimet, Mari Laanemets, Lola Liivat, Regina Lukk-Toompere, Urmas Lüüs, Arne Maasik ja Heie Marie Treier, Maasike Maasik, Raul Meel, Lylian Meister, Marge Monko, Katja Novitskova, Ann Pajuväli, Al Paldrok, Karin Paulus, Urmas Pedanik, Jaan Pärn, Rein Raamat, Anu Rank-Soans, Uno Roosvalt, Ingrid Ruudi, Imat Suumann, Jaan Toomik, Timo Toots, Paco Ulman, Kelli Valk, Tõnis Vint.

Kristjan Raua looming on üks neist eesti kultuuri algallikatest, mille mõju on jõudnud meieni läbi erinevate põlvkondade ja riigikordade, ületades erinevaid maitse-eelistusi ja mõtteviise. Kristjan Raua arhetüüpne roll rahvusliku kunstikultuuri suurkujuna on aastatega üksnes kasvanud – ja nii on temanimelise preemia iseloom ja tähendus tahes-tahtmata põimitud kunstniku enese eluloo ja loomingulise pärandiga. Ning selles kõnetavad meid töökus, meelekindlus ja heroiline jõulisus – looja enese kordumatus käekirjas ja tema poolt kujutatud Kalevipoja iseloomus avalduvad jooned.