FOTOD: Võrrand ühe tundmatuga - Kristiina Lauritsa näitus

Kristiina Laurits on aastate jooksul toonud ehtesse meelelisust. Kõige nähtavamalt muidugi oma materjalivalikuga, mis on tihti pärit pigem köögist kui kullassepatöökojast: vanillikaunad, loomamaks, soola- ja suhkrukristallid. Kuid ka lõhnade ja värvidega, milles on jultunud kapriise ja isegi buduaarilikku seksapiili.

Sel korral üllatas Laurits leivaga, tõenäoliselt ühe märgilisema toiduainega meie kultuuris. Kuivanud leivapalukeste kõrval on näitusel ka ühe võimsa kaelaehte jagu soola. Kristlikus kultuuris on leib kinnistunud Lunastaja ihuna, nagu vein tema verena. Rituaalne kirikuleiva mekkimine koos tilga veiniga on Kristuse armastuse lubamine endasse, see on usk, et meie päästmine on midagi reaalset.

Edvistav, ent proosaline

Lauritsa ehted on eksponeeritud valgetel ustel, varjud küünitamas üle ajast puretud pinna. Minu jaoks on intrigeeriv sõnamäng teljel „uks” ja „usk” – uksed usku? Kuigi vaevalt et see nii on mõeldud: intuitiivse loojana tuleb kõiki Lauritsa sõna- ja mõttemänge võtta just mänguna.

Näituse pealkiri „Diarium” (ehk päevatoit) on kergelt edvistav, viidates ometi proosalisele. Sellised on ka Lauritsa ehted. Tema leib ei ole kasin, sellel on kroonid peas ja kõpskingad jalas. Hoolimata esmasest ehmatusest, mille põhjustab materjal, on need peamiselt rinnanõelana vormistatud ehted vägagi kantavad. Kunstniku meetod – võtta midagi argist, trafaretset, olemasolevat ja lisada sellele midagi kokkuleppeliselt järgiproovitult ilusat – on küllaltki lihtsalt jälgitav. See on võrrand ühe tundmatu ja ühe tuttavaga.

Kristiina Lauritsa ehtenäitus „Diarium” on Iida galeriis (Suur-Karja 2) avatud kuni 6. jaanuarini.