Georg Ots – piire ületav müüt
"Näete lapsed, selles majas suvitab Georg Ots," ütles kasvatajanna ja Võsu randa viidav mudilasrühm pööras pead vasakule. Ma ei teadnud, kes see Georgots on, aga kasvataja häälest oli selge, et üks väga tähtis mees. Sel suvel Georgotsa näha ei õnnestunud, olgugi, et iga päev selle suvila poole piilusin. Veel nüüdki, aastaid hiljem Võsule sattudes, keeran mingis alateadlikus aukartuses pea ikka sinnapoole.
Kui Valgre sai müüdiks pärast surma, siis Ots oli seda juba elu ajal.
Eestis pole vist tänaseni kasvanud teist nii loomuliku esitusega ooperilauljat, kes paneks rahvamehena end kuulama ka need, kes ooperist muidu kaarega mööda käivad.
Lisaks loodusest antud häälele ja heale lavavälimusele oli Otsale saatusest antud ka värvikas elukäik. See lisas müüdile eelduspärast dramatismi, ja ka deemonlikku hämarust.
Otsal oli õnn olla sõja ajal õigel poolel. Tema tööraamatus oli õige lähe: Jaroslavli Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid. Erinevalt näiteks Artur Rinnest ja Tiit Kuusikust.
Pärtli-öisel ajal, 1951/52 pani partei Otsa konservatooriumi direktoriks. Ots oli ka põline Estonia parteisekretär. Erinevalt teistest, ei määrinud ka see, kummaline küll, laulja "oma poisi" mainet.
See, millist pingutust nõudis mehelt vähihaigena viimased aastad kolleegide kõrval ja publiku ees seista, jäi Georg Otsa enda teada. Muusiku müüdile sai aga surmavari aupaistet lisavaks okaskrooniks. Kui Ots pärast operatsiooni, mustad prillid ees, teleris viimast korda laulis, oli küll igale koolilapsele teada, et onul on vähk. See uudis levis ka interneti ja kõmuajakirjanduseta rahva hulka. Tavatu kogemus näha telepildis surmalähedust naelutas eestlased ekraanide ette.
Otsa üks viimseid osi – Don Quijote muusikalis "Mees La Manchast", sai tagantjärele juurde tema enda elu mõõtme.
Niigi suurt müüti võimendas see, et Ots lahkus Kerese järel. Juunis 1975 saadeti Estonia saalist teele Keres, septembris Ots. Nende meeste olemasolu lubas uskuda, et eestlasi teatakse ka mujal. Nii suurt rahvahulka leinarongkäigus on Eestis hiljem nähtud ainult kinos "Evita" filmis.
Otsa hinnati Soomes ja armastati Venes. Laev, mis Eestist raudse eesriide taha Soome käis, sai Georg Otsa nime.
Nõukogude Liit oli suur, tähti tollel planeedikuuendikul aga vähe. Ots tõi toona mistahes Vene linnas kokku staadionitäie publikut. Ta oli tolle aegruumi poplaulja, kes pandi filmis mängima iseenda müüti.
Filmis "Mister X" näitas batmani kostüümis Ots klounielu kurb-ilusat poolt. "Juhuslik kohtumine" näitas austajannade hordist saadetud tähe elu päikselist poolt. Otsa saatsid rahvajutud teda ümbritsevast ilusast elust, eri linnadesse lastega maha jäänud kaunitaridest, mannekeenidest. Televiisoris ja ajakirjades ilmusid pildid Otsast kui seltsimehest küll kolhoositaride hulgas, küll kaluritega paadis.
Ots andis keisrile mis keisri kohus, toitis publikut kontrastidega. Nii laval kui elus. Milline rollideskaala: Jevgeni Oneginist Don Quijoteni, Deemonist Papagenoni, Jagost Rigoletto ja Germont ini.
Ots annab tänaseni ainet vastandlikeks pajatusteks. Ühtede mälestustes elab ta edasi kui seltskonnahing, naerusuu ja naistemees, teiste jutud lubavad aimata eraklikku ja heitlikku loomust. Ühes ollakse üksmeelsed: teist nii suurt lauljat pole Eestil olnud.
Georg Ots
Sündinud: 21.03.1920 Petrogradis. (Samal aastal tuli pere Eestisse tagasi. Isa Karl Otsast sai Estonia teatri bariton.)
Karjäär: 1939 sai Eesti meistriks maraton ujumises. 1940 astus Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonda. Lauljana alustas sõja ajal ENSV Riiklikes Kunstiansamblites. 1951 lõpetas Tallinnas konservatooriumis Tiit Kuusiku lauluklassi, oli aastail 1951–52 konservatooriumi direktor. Estonia ooperi- ja operetisolist 1945–75.
Rolle Estonias: Tshaikovski Jevgeni Onegin, Deemon (Rubinsteini "Deemon"), don Juan, Papageno (Mozarti "Don Juan", "Võluflööt"), Jago, Rigoletto (Verdi "Othello", "Rigoletto"), Porgy (Gershwini "Porgy ja Bess"), Colas (Kabalevski "Colas Breugnon), Cervantes – Don Quijote (Leigh "Mees La Manchast").
Lavastanud: operett "Kõrbe laul", "Tsirkuseprintsess", pooleli jäi ooper "Don Giovanni".
Mänginud filmides: "Valgus Koordis", "Mister X", "Juhuslik kohtumine", "Colas Breugnon", "Kolme katku vahel".
Suri: 5. 09.1975 Tallinnas.
Mis tuleb Otsa nimega meelde?
Mikk Mikiver, lavastaja
Eranditult päikesepaistelised hommikud Pelgulinnas 1950. aastatel. Tolleaegsed soomekeelsed saated Eesti Raadios oli pühapäeva hommikuti ja seal lasti selliseid Georg Otsa laule, mida Eesti nõukogude raadios ei lastud. Elasin sel ajal Pelgulinnas ja millegipärast mulle tundub, et pühapäeva hommikud, eriti kevadeti, olid kõik päiksepaistelised ja soojad. Küll see Georg Otsa hääl seda tegi. See oli kuidagi inimlik, ei olnud laulja moodi.
Enn Eesmaa, teletoimetaja
Meenub Georg Otsa viimane suurem teletöö – ühe lühiooperi kontsertettekande videosalvestus, mille juures mul vahetekstide lugejana õnnestus viibida. Ots oli siis juba sedavõrd haige, et tal oli "kiiver" peas, mis mitu korda opereeritud silma näo poolt varjas. Sel oli, nagu ristirüütlitel, silmi kattev osa, millest ta siis läbi pilude nägi. Igal juhul jäi Ots meelde kui mehine inimene, kes oma saatusele halisemata vastu läks. Salvestuse vaheaegadel rääkis ta meie kõigiga veel juttu. Vaheaegu tehti, et Ots saaks puhata. Tollane valgus oli tugev, stuudio oli palav... Linti oli see lauldud mitte palju, ainult kuu või kaks varem.
