Graafikatriennaal räägib kaduvatest kodudest ja hulkuvatest inimestest

Reedel avatud triennaali näitused tõestavad, et graafikast on saanud sekkuv kunstiliik.

Kui teil pole laialt aega ja natukest raha, et osta kataloog, siis on tõesti parem, kui te sellele näitusele ei lähe. Vastasel juhul jääb teie mällu mingi mõttetu virvarr ja mälestus kaleidoskoopilisest kiirvaheldumisest, millel puudub point.

Ja seda Tallinna graafikatriennaali korraldajate kiuste, kes on sedapuhku sõelunud kunstnikke väga tiheda sõelaga. Saalidesse on pääsenud ainult kunstnikud, kes kasutavad mõtlemiseks oma, mitte kellegi teise pead.

Sotsiaalse sõnumiga Baltikum

Palju aega ja natuke raha on vaja mõistmaks, et graafika on uuesti hakanud vestma lugusid ja sekkuma ellu. Alles see oli, kui kogu scene’i valitses elukauge, puhas, tumm ja abstraktne kujund. Nüüd aga võetakse sõna, õigemini zŠürii ja kuraatorid on andnud sõna sekkuvale kunstile, kes tahab midagi hingelt ära öelda. “Maapagu” on aga teema, mis puudutab tänaste massiliste inimrännete ning poliit-, sõja- ja majanduspõgenike ajastul paljusid. Teistest valusamalt osutab eksiilihaavadele Sirje Helme kuraatorinäitus “Teine naaber” Kunstihoones.

Tema teeneks jääb meeldetuletus, et eksiilisattumine võib ähvardada neidki, kes püsivad kogu aeg kodus. Kodu võib ka minema kolida, osutab ta näiteks nõukogudeaegsete inimeste näite varal, kes ei ole suutnud kohaneda ei iseseisva Eesti ega Euroopa Liidu oludega.

Kindlasti tasub hoolikalt uurida Argentinas sündinud ja Berliinis töötava armeenlanna Silvina Der-Meguerditchiani seinainstallatsioone “Amistad” ja “Granada”, mis käsitlevad tundlikus ja delikaatses võtmes genotsiidi ja selle eest põgenemise teemat kunstniku enda elus.

Väga tugeva sotsiaalse sõnumiga on külla tulnud teised Baltimaad ning ega Eestigi alla jää. Kõnealustele pisiriikide graafikutele läheb vägagi korda kunstnike võimetus sekkuda oluliste asjade otsustamisse ja sellest sündiv sotsiaalne frustratsioon. Vähem teravust on rahvusvahelises osas, millele annab tooni fototehnikate usin

kasutamine ja visuaalsed efektid.

Triennaali peaauhind läks Leetu

•• Triennaali grand prix’ võitis sedapuhku leedulanna Egle Kuckaité, kelle meelisharrastuseks on viimasel ajal olnud tembeldamine. Nimelt kirjab ta oma vanu töid ja galeriiseinu vallatute pitsatijäljenditega, mis levivad girlandidena seinalt seinale ja lakke, moodustavad mantraid ja arabeske ning jäävad ometi pisikesteks piltideks lustakatest siilipoistest ja rüblikutest... Nii ka seekord soolalaos.

•• Eestlased noppisid seekord kõik diplomid. John Smith pälvis Tallinna linnalt tunnustuse paadipõgenikke mälestava betoonkohvrite projektiga “100 John Smithi”. Eve Kiiler märgiti ära fotoseeria “Fantastiline realism” eest.

•• Eesti rühmitus Anonymous Boh aga sai kiidukirja olmefašismi vaimuka kirjeldamise eest.