Grand lady ajab silmad kõõrdi
Ei-ei, tegu pole valitud kaadritega Mel Gibsoni verisest Kristuse-passioonist, vaid Briti opi-klassiku Bridget Riley suurejoonelise rändnäitusega.
Popp vastu tahtmist
Praeguseks on Riley saanud osaks Briti välispoliitikast ja Euroopa haridusprogrammidest. Teda keerutatakse koos teiste Briti popi klassikutega üle maailma rändnäitustel, raiutakse ajalukku, õpikuisse ja muuseumidesse. On ka põhjust. Tema looming pole pelgalt kunstinähtus, vaid terve popkultuuri palendaja.
Kuuekümnendate mood, interjöör, tekstiil, mööbel, plakat, lavakujundused – kogu masstootmisele orienteeritud kerge, õhuline plastmassist ja krimpleenist elustiil said oma lummavalt mängleva väljanägemise just Riley maalide ja graafika värvi-stuudiumidest ning eksperimentidest illusoorsete ruumiefektidega. Muidugi võib eeskujude sugupuu viia tagasi ka Victor Vasarely ja Itaalia futuristideni, kuid alles Riley’ looming suutis nakatada nende ideedega kogu moodsa elusfääri.
Mitte et grand lady oleks väga õnnelik olnud oma ideede populaarsuse üle. Ta püüdis koguni advokaadi abiga oma autoriõigusi kaitsta, kuid edutult. Kuuekümnendate lõpukolmandil laienesid Riley maalide ja graafika motiivid ärikultuuri tõukel kõikeembavaks tapeediks ööklubides, tantsusaalides, villade sisekujunduses, riietuses ja milles kõiges veel. Kunst neelas elu alla, kuid kunstnik ise polnud sündinud peadpööritava fantasmagooria üle teps mitte õnnelik. Hea siiski, et meie Kreenholmi manufaktuuri toonased kleidiriided tal nägemata jäid, raudne eesriie säästis teda oma kunsti sotsialistlikest variatsioonidest.
Silmad ja mõistus
Üllataval kombel pole Riley piltidest kuigi palju rääkida. Ka ta ise keeldub nägemast neis midagi sügavat, paljutähenduslikku ja mõtterikast: What you see, is what you get!
Ja ei midagi enamat. Opkunsti “hädad” algavad hoopis sellest, et inimese silm ise viskab kõvasti villast – konstrueerib illusoorse “maailmapildi”, mis sõna otseses mõttes kukutab toolilt. Just sellist efekti evisid Riley kuuekümnendate mustvalged mängud venivate mummude, ruutude, ringide ja märkamatult ahenevate-laienevate triibustikega. Just nende abil markeeritud ruumiillusioonid paljastavad, mil määral mõistus kontrollib silmanägemist.
Iga väiksem mumm paigutatakse mõtteliselt kaugemale pildisügavusse ning lapikuks pressitu arvatakse vaataja poole serviti seisvat. Joonte koondumine pildi keskpunkti suunas manab vaataja silme ette muidugi tsentraalperspektiivi, lõpmatuses kohtuvad raudteerööpad ja kõik need muud progressimetafoorid, mis käsivad silmal näha ainult seda, milleks mõistus leiab end küps olevat.
